Aga Indreku uus mõte kevadet märgates käis nõnda:
Tähendab, üks kooliaasta linnas saab juba mööda, ongi juba möödas, sest ega nüüd ikka enam midagi tule ega ole. Missuguste kavatsuste ja lootustega ta oli tulnud ja kuis oli kõik hoopis teisiti kujunenud! Ta oli tahtnud nagu midagi suurt, mis tundus ilusanagi, ja ometi oli aasta kadunud nagu tühja tuule tagaajamisega. Suurest meeleolust ja ülevast eeltundmusest oli saanud väikeste igapäevaste asjade mõttetu rägastik ja peaasi oli nagu üsna unustatud. Ta oli teistega kaasa janditanud või oli nende mõttetuist vallatusist vähemalt head meeltki tundnud. Lugematu oli asjatult kulunud päevade ja tundide arv. Ja otse pentsik oli, et ainuke, millel tõsine tähendus, näis olevat ainult see, et ta pool aastat voolinud leiba ja ladunud laudadele taldrikuid, nuge-kahvleid ning kõrvuta tasse. Ja nüüd on tal kasti põhjas kaks tassikõrva. Kui keegi need sealt leiaks! Jah, kui keegi leiaks ja küsiks, mis asjad need on, milleks need on, miks siidpaberis.
Õnn, väga suur õnn, et Indrek Vargamäe kevadiselt jõelt, kus kõnnib päikene, sattus kasti põhja tassikõrvadele — nõnda oli ta ometi pisutki ette valmistatud hädale, mis teda tabas. Ja häda sai alguse sealt, kust teda aimatagi ei teadnud.
Ükskord pärast lõunat ilmus härra Maurus ühes Ollinoga alla suurde tuppa, käsutas poisid kokku ja ütles neile pühalikult:
„Asju on kaduma läinud. Härra Maurus teab umbes, kus, kuidas, millal. Aga et tema on õiglane ja armastab õigust, siis tehke kõik oma kastid lahti: härra Maurus tahab näha, mis seal on.“
Poisid vahtisid nõutult üksteisele otsa, aga Ollino kinnitas direktori käsku ja sundis tegevusele. Nõnda avanesid kõigi kastide kaaned, ka Indreku oma, kel oli esimeseks mõtteks: nad otsivad tassikõrvu, sest nad on kuidagi Ramilda ja tema tembust teateid saanud. Tõendust otsivad nad, mis muud. Ja kui Ollino asus tema
231
