ta isand Mäebergile ükskõik mida ja kuipalju valetada, ilma et omal pilk lööks virvendama tema ainsasse silma vaadates.
Aga ilmaasjad on imelikumad kui Indrek oskas arvata. Nüüd, kus tal oleks olnud kerge valetada ja kus talle see oleks valmistanud peaaegu lõbu, nüüd polnud tal seda üldse enam vaja, sest isand Mäeberg ei näidanud kogu kevadel oma nägugi. Tuli küll see teine, aga sellega polnud raskusi, sest see ei uskunud üldse midagi, mis talle siin majas räägiti. Nõnda võis isegi lausa tõtt rääkida, ilma et kellelgi oleks sellest kahju karta.
„Seda ühesilmaga pole enam näha olnud,“ tähendas kord härra Maurus. „Ei tea, kas õige haigeks jäänd või. Hoidku jumal surma eest, muidu tulevad pärijad kaela.“
„Nägin teist hiljuti uulitsal,“ seletas Indrek lohutuseks.
„Imelik,“ arvas direktor siis, „enne oli ikka tema sagedam, aga nüüd läheb teine temast ette.“
„Jah, see teine läheb temast ette,“ ütles Indrek ja oli üpris rõõmus, et võis direktoriga ühel arvamusel olla.
229
