edeneb kõik — võlad on makstud. „Lindas“ ei olnud peremeest ja võlad jäid maksmata, sest kes siis nii rumal on, et tema hakkab võlga maksma, kui ta teab, et tema pole see õige peremees. Aga teie olete alles liig noor, et sellest kõigest õieti aru saada. Kui võtaksite vaevaks minu juure sisse astuda, ma seletaks teile neid eesti asju, sest seda läheb teil elus tarvis. Mina tunnen neid, olen ise neist osa võtnud ja rahvameestega kokku puutunud. Olin isegi rahvamees, olen seda veel praegugi pisut, ainult vanadus ja majamured, need. Aga tulge ometi minu poole, te ju teate, kus ma elan; tulge ükskõik millal: mina olen ikka kodus, istun või laman, kõnnin mööda tuba või vahin aknast välja. Tulete siis? Räägime pisut Eestist ja eesti asjust. Noori küll ei huvita eesti asjad, neil pole paleusi. Aga inimesel peavad paleused olema, nagu meil omal ajal oli. Tulge ja kuulake vanainimest, see on väga õpetlik. Noorele on õpetust tarvis, sest temal on alles elu ees, seda pidage meeles. Vaikne uulits nr. 3, paraaduks, trepist üles, pahemat kätt ja kõlistage. Tehke vanainimesele rõõmu, lahutage tema meelt.“
„Ma tulen tingimata,“ ütles Indrek, aga ise mõtles mitte minna. Ometi tegi ta, nagu ütles, mitte aga, nagu ta mõtles. Miks? Ta ei teadnud. Mõne päeva pärast pidi ta kuhugi mujale minema, aga leidis enda isand Mäebergi kahekordse kivimaja eest, nagu oleks see ta viimati oma sõnadega ära teinud. Pealegi ei jäänud see esimene külaskäik viimseks.
Enamasti oli isand Mäeberg ikka üksinda, aga paaril korral kohtas Indrek siin ka võõraid — ikka ainult mehi, soliidseid ja tüsedaid. Naisi isand Mäeberg enam ei armastanud, sest ta oli õppinud elule kainemalt vaatama. Millalgi olid tal olnud teised paleused, nagu ta ise ütles, ja sellest ajast saadik oli tal alal hoidunud nii mõnigi naise pilt, mida ta armastas näidata võidurõõmsa ja paljuütleva naeratusega. Nüüd hoiatas ta kõiki, eriti aga noorsugu, naiste eest, sest nendes on ilmakurjuse juur. Isegi „Linda“ ja Kirjameeste seltsi asjad püüdis ta toppida naiste käsikotti.
