„Mis jutt see siis nüüd on!“ hüüdis külaline. „Aga teie ju lubasite seekord nii kindlasti. Teie sõna peale ma kahenädalise vaheajagi pidasin, muidu oleks ma ammu enne tulnd. Kuulge, noormees, ega te viimaks ometi mulle samuti valetama hakka, nagu see lätlane, kes enne teid oli? See valetas küll nagu mõni venelane, just kui venelane. Ma ei ütle mitte: juut või tatarlane, vaid venelane, sest see on hullem kui juut või tatarlane. Neist sa tead juba ette, et nad valetavad, aga venelasest ei tea, arvad, et ristiinimesega tegemist, ja nõnda valetab ta sulle hullemini kui juut või tatarlane, palju hullemini. Nagu teiegi: mina usaldan teid, annan oma asja niiöelda teie kätte ja teie…“
„Teil on täiesti õigus,“ oli Indrek nõus, „mina end millegagi kaitsta ei saa, olen süüdi. Ainult ühte tahaksin, et te ka minust aru saaksite. Õige, teil on ju raske, ikka ja jälle peate tulema…“
„Teie eksite, noormees,“ ütles Mäeberg vahele, „sest minul pole sugugi raske, mitte sugugi. Ma teen väga hää meelega selle väikese jalutuskäigu. On ometi põhjus välja minna, muidu istud kodus, istud ja istud või lamad, tõused siis üles ja jällegi kuski akna all, sest tahad ju ometi teada, mis su inimesed, su majarahvad teevad. Aga tohter paneb südame peale käia ja kõndida, aina käia ja kõndida värskes õhus, nii et ma tulen hea meelega, ainult kui see ei ole mõne petliku asja pärast. Pettust ja valet mina ei armasta, seda pole ma terve eluaeg armastanud. Sest milleks peab petma ja valetama, kui oled õige ristiinimene ja oma keisri alam…“
„Õige, õige,“ kinnitas Indrek, „ja mul on väga piinlik, aga ometi pole ma teie usaldust kurjasti tarvitanud. Ma lihtsalt ei teadnud aimata, et see kõik nõnda läheb. Uskuge või ärge uskuge, aga neid oli sõna tõsises mõttes musttuhat.“
„Keda siis? Kellest te räägite?“ küsis Mäeberg.
„Kui te lubate, siis nimetan ma paari sõnaga, et näeksite, kuidas see kõik oli ja tuli.“
215
