mapilgukski! Või olen ma tõesti nii halb, et minu juurde ei või silmapilgukski sisse astuda?“
Indrek astus sisse ja ulatas kirja.
„Kellelt see on?“ küsis Schulz. „Härra Mauruselt? Mis võib härra Maurus minule kirjutada, ma olin temaga ju alles eile koos.“
Ta avas oma närviliste sõrmedega kirja ja luges.
„Teate, mis kiri see on?“ küsis härra Schulz Indrekult. „Härra Maurus ütleb mulle mu tunnid üles ja näete, siin on mu viimane tasu. Aga kas teate, härra… härra… vabandage, kuis on teie lugupeetud nimi? Nimedeks pole mul annet, pole olnud kogu eluaeg. Isegi pruut jättis mu maha, sest kolmekuise kihluse järele ei suutnud ma tema nime meeles pidada. Sa mõtled teiste peale, sellepärast ei jää sul minu nimi meelde, ütles ta. Sul on ainult see saksa keele grammatika, sellepärast, ainult koopula! Tema oli nimelt venelane ja mina õpetasin temale saksa keelt. Minu naine pidi ju saksa keelt mõistma või mis teie arvate? Tol korral elasin ma Samaaras, juba siis ei jäänud mul nimed meele ja ei jää tänapäevani. Sellepärast, kui lubate, tähendan, teie auväärt nime raamatusse, raamat ei unusta. Raamatul on parem mälu kui inimesel. Nii siis, härra Paas, kas teie teate, mis kiri see on, mis härra Maurus mulle teie käe läbi läkitab?“
„Te juba ütlesite,“ vastas Indrek.
„Ah ma juba ütlesin! Väga hea, väga hea, siis te teate. Aga kas te ka seda teate, mis see mulle tähendab, et härra Maurus oma tunnid üles ütleb? Ei, seda ei tea teie mitte, selleks olete alles liiga noor, härra… härra…“ Ta vaatas raamatusse ja ütles: „Härra Paas, teie olete selleks liiga noor. Need on peaaegu minu viimased tunnid, peaaegu, ütlen ma; mõistate? Aga te ehk nägite seda vanahärrat seal ukse ees päikesepaistel? See on minu isa ja tema on hoopis kurt, temaga ei maksa rääkida, tema ei kuule, ei tahagi kuulda — nii vana on ta. Tema ootab surma ja tahab, et mina ta kodumaale mataksin — Rheini äärde tahab ta, sest seal on meie kodu. Aga kuis viin ma ta Rheini äärde, kui härra Maurus ütleb mulle tunnid üles, kui kõik üt-
205
