„Tehke nuga teravaks, muidu purustate rohkem kui lõikate.“
Ka taldrikud ja noad-kahvlid ei tahtnud täna Indrekul käes seista, aina kukkusid, aina kolisesid.
„Mis teil täna ometi on? Olete unine või haige?“ küsis proua Malmberg.
„Öösi kõlistati palju,“ ütles Indrek.
„Vaene poiss!“ haletses proua. „Aga nõnda ei jää neist vaestest taldrikutest ja tassidest varsti enam midagi järele, kui te neid nii hirmus peksate. Näete isegi, taldrikutel kõigil tükid servast ära ja tassidel pole enam kõrvu olemaski.“
„Kõrvadeta ongi mõnusam,“ arvas Indrek, „mahuvad paremini üksteise sisse.“
„Aga mis nägu siis tassil on, kui pole kõrva!“ ütles proua Malmberg õpetlikult. „Mis nägu oleks inimesel, kui tal poleks kõrvu peas. Inimesel poleks siis mingit nägu. Nii ka tassil: tema on alati inimese käes ja temal peab olema kõrv küljes. Sest miks peab tass ilma kõrvata olema, kui inimesel on kõrvad!“
„Ja muidugi, proua Malmberg,“ oli Indrek nõus.
„Aga miks peksate siis tassidel kõrvad ära, kui nad teil endil on alles?“
„Ega ma ei peksa ju, nad ise lähevad,“ vastas Indrek. „Oleks inimese kõrvad ka sama õrnad kui tassidel, siis oleksid vist kõik inimesed kõrvuta.“
„See olekski õiglane,“ arvas proua Malmberg, „sest milleks inimeselgi kõrvad, kui pole tassil.“
„Aga tasside kõrvad ei kuule ju,“ katsus Indrek vastu vaielda.
„Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?“ küsis proua Malmberg. „Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki.“
„Aga tassid ei lähe ju puusärki,“ arvas Indrek.
„Mis sest?“ küsis proua Malmberg vastu. „Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes ristiusku, pannakse puusärki, sest nemad peavad viimsel päeva
