„Eks ole?“ ütles Ramilda õnnelikult, „sest mis võiks keisril selle vastu olla. Selle peale teie käsi.“ Ta hüppas aknalaualt kaks jalga korraga põrandale ja sirutas Indrekule käe ning, kui ta seda oli surunud, ütles ta:
„Tigapuul on suurem käsi kui teil. Tema on teist lühem, aga käsi on suurem ja tugevam. Veel kord! Pigistage kõvasti, nii et ma tunnen.“
Ja Indrek pidigi uuesti preili kätt pigistama, kes siis ütles:
„Ikkagi on Tigapuu tugevam. Kas ta meeldib teile?“
„Tema on minust üks klass kõrgemal,“ vastas Indrek.
„Ja räägib saksa keelt, päris kenasti räägib, nii et nagu haritud inimene kohe. Mulle ütles ta kord, et tema oleks võinud juba farbendeklit kanda, kui ta tõsiselt oleks tahtnud, aga temale meeldib siin nii väga. Kas teile meeldib?“
„Meeldib küll,“ vastas Indrek.
„Lõbus, eks? Papa on poistega hirmus hädas, nad on väga vallatud. Kas teie olete ka mõnikord vallatu?“
„Ei vist ole,“ arvas Indrek.
„Muidugi, teie olete juba suur, sellepärast. Aga Tigapuu on; ma tean, et on. Mis oli selle Goethe ja Schilleriga? Rääkige mulle ka. Tigapuult küsisin, aga tema ütles, et ei tea. Tema on ise väga vallatu, sellepärast ta ei räägi. Aga teie võite rääkida, sest teie ei ole ju vallatu. Mulle te ju räägite, mina ei ütle kellelegi. Tädile ja papale ka ei ütle. Nii et teame ainult meie kahekesi. Ma tahaksin nii väga teada, kuidas see oli, sest vallatud poisid meeldivad mulle nii, nii. Aga ka teised meeldivad, üldse poisid. Überhaupt! Poisid on nii kenad, mehelikud. Tüdrukud on kadedad, hirmus kadedad. Ja kurjad! Minule on nad nii kadedad ja kurjad. Nad ütlevad, mina olevat rumal. Aga mina arvan, et on veel palju rumalamaid tüdrukuid kui mina. Mis teie arvate, kas on rumalamaid? Ütelge puhtast südamest.“
„Mina tüdrukuid ei tunne,“ ütles Indrek.
