„Enne ta ei söönud ju siin,“ ütles preili ja kargas laualt maha. „Pfui, kuidas te mind ehmatasite! Kui tema seda oleks näinud, siis oleks epistel papalt tulnud. Aga kes sööb tema kõrval, siin pahemal?“
„Härra Koovi.“
„Aga paremal?“
„Vürst.“
„Kus sööb krahv, kes ilusasti mängib?“
„Teisel pool lauda esimesena.“
„Tema kõrval?“
„Elbe ja siis Hodkevitš.“
„See, kel käed alati taskus, eks?“
„Seesama. Aga kust teie seda teate?“
„Tean, mina tean kõik. Kus on Vuti koht?“
„Siin,“ näitas Indrek.
„Sinna ma istun, sinna ma tahan istuda,“ ütles preili. Aga enne kui ta seda sai teostada, tuli tädi teatega, et papa kodu, ja preili kadus jalamaid söögitoast, sest siinviibimine oli tal kõvasti keelatud.
Teine kord, kui ta istus jällegi söögitoas ja oma jalgu kõigutas, ütles ta Indrekule:
„Miks teil leivatükid ühepaksused ei ole? Vaadake seda! Missuguse inimese hambad ulatuvad sellest läbi?“
„Ma jätan selle iseendale,“ vastas Indrek lihtsalt.
„On siis teil nii pikad hambad?“ naeris preili.
„Mina saan paksemastki tükist jagu.“
„Küll teil on hea elu!“ ohkas preili natukese aja pärast.
„Tõesti?“ imestas Indrek.
„Kas siis ei ole?“ küsis preili.
„Ennem võiks küll preilil hea elu olla,“ arvas Indrek.
„Minul?! Minul on igav, hirmus igav. Ma ei tohi ju midagi teha ega rääkida. Ka minna ei tohi ma kuhugi, ikka on mul tädi või mõni teine sabas.“
„Aga mina ei saa kuhugi minna, pole aega ega võimalust,“ ütles Indrek.
„Teie peate all olema, eks? Teil pole papale raha maksa, ega?“
