XII.
Üks uus tegur hakkas pikkamisi mõjuma vilksatava päikesekiirena selles raskes õhustikus. See oli direktori tütar, keda hüüti ikka ainult preiliks. Kui Indreku kord oli leiba lõigata ja lauda katta — sest ka selline ülesanne tabas teda peale kõige muu iga paari, kolme päeva tagant — ilmus ka preili vahete-vahel söögituppa, et istudes kõigutada oma pikki, peeni jalgu kas aknal või isegi kuski lauaserval, sest pingil, toolil või järil ei armastanud ta kunagi istuda, need olid tal jalgade kõigutamiseks liiga madalad. Alguses Indrekule tema tulek ei meeldinud, oli ju piinlik voolida leiba või kolistada nõudega mööda lauda, kui keegi jälgib silmadega iga sinu liigutust. Pisut kergem oli siis, kui söögitoas viibis ka proua Malmberg, preili tädi, sest tema kas ajas preili minema või ta tõreles temaga, enamasti ikka koha pärast, mille see valinud endale istumiseks.
„Kuhu sa istud!“ hüüdis proua Malmberg harilikult. „Seal ju teised söövad! Kas sul häbi ei ole?“
„Miks siis häbi?“ vastas preili. „Mu riided on ju puhtad.“
„Kas seda sulle pansionis õpetati?“
„Seda õppisime seal ise, ikka istusime kuski laual või mujal kõrgel,“ seletas preili.
Ükskord, kui tädi polnud kuulamas, küsis ta Indrekult:
„Ega te ei pahanda, et ma siin istun?“
„Mina seal ei söö, preili,“ vastas Indrek.
„Kus teie sööte?“
„Kus juhtub, aga mitte seal; seal sööb härra Ollino.“
175
