— see egiptuse juut? Sest Mooses oli ju juut. Et juut jahvatas ilusa kuldvasika peeneks ja jootis rahvale? Kas olete näinud või kuulnud juuti, kes annaks kulla rahvale? Olete teie niisukest sakslast, venelast või eestlast näinud? Härra Maurus on vana, aga tema ei ole. Kulda ei anna keegi rahvale, kuld võetakse rahvalt ära, kuld võetakse omale. Ja korraga — juut joodab kulla rahvale! Ei, ei! Lugu pidi pisut teisiti olema. Mooses ise muidugi — s. t. kui mitte just tema ise, siis tema käsilased, nagu Aaron, Mirjam ja teised — tema ise oligi see, kes tuli kuldvasika mõttele. Ja see oli tark mõte, sest ainult jumala heaks tõi rahvas oma kulla välja, mis ta Moosese ja Aaroni eest oli ära peitnud. Tõi välja, et saaks kuldvasika, selle noore, ilusa jumala, kelle ümber võiks tantsu lüüa ja talle näkku vahtida, sest inemine armastab oma jumalat ikka palest palesse näha. Nii siis, kui kõik rahva kuld oli selles kuldvasikas koos, astus Mooses Jehoovaga ette. Alles siis tuli ta Jehoovaga, kui kõik kuld oli juba koos, ja võttis rahvalt tema kalli kuldvasika ära. Nõnda pettis juut kord ka oma suguvendi ja, vanajumal naeris pealt. Aga et Mooses oleks selle kuldvasika rahvale sisse jootnud, ei kunagi! Aga kuhu jäi siis kuldvasikas? Viis ehk Mooses ta Siinai mäele Jehoovale? Ei, milleks Jehoovale. Jehooval ei olnud kulda tarvis, Jehoova tahtis ainult tõtt, puhast tõtt. Mooses võttis kuldvasika omale ja ütles, et teeb seda Jehoova käsul, sest nõnda ei julenud rahvas nuriseda. Kui keegi oma ligemist petab, siis on kõige parem ikka Jehoova nimel, sest siis ustakse. Aga mis võime sellest õppida? Esteks nägime, et Mooses rääkis Jehoovale tõtt, aga kas rääkis ta ka rahvale tõtt?“
„Ei rääkind,“ ütles Indrek.
„Mis ta tegi rahvale?“
„Ta valetas.“
„Õige! Ta valetas. Mooses valetas rahvale. Aga kellel oli sellest kasu? Kas Jehooval seal ülal Siinail, kus ainult tuli ja suits? Kas oli Jehooval sellest kasu?“
„Ei olnud.“
„Ei olnud. Sest mis oleks Jehoova kuldvasikaga
169
