„Ja sina?“ küsis ta Laanelt.
Ka see kordas endisi sõnu ja lisas mõttes juurde: „veritas, veritatis, veritatem.“
„Ja kas olete kunagi inemist näinud, kes ütleks, et härra Maurus õpetab valetama, et tema peab vene keisri loaga valetamise kooli? Olete või ei ole? Kes on?“
Aga ükski polnud tänini niisugust inimest näinud.
„Siis vaadake, siin on see inemine, see pikk, ja vaadake hoolega, on see inemine,“ rääkis direktor, näidates Indrekule, nagu oleks ta mõni merepeletis. „Kas on inemine nii pikk ja rumal ning ei maksa raha? Kas on, kui tal on täis aru? Härra Maurus peab teda ilma rahata, peab jumala armust, sest ta loodab, see inemine võtab aru juurde, aga tema ütleb ainult, et härra Maurus õpetab teda valetama. Pange tähele: härra Maurus õpetab. Kuid härra Maurus ei õpeta kedagi, temal on selleks koolmeistrid, kes õpetavad. Härra Maurus ainult juhatab, mitte ei õpeta, nii et see inemine ise valetab meile. Härra Maurus laseb õpetada ja maksab selle eest, aga see pikk ei maksa midagi, ütleb, temal ei ole…“
„Härra Maurus, ma võin ju ära minna, kui te arvate, et…“ lausus Indrek alistunult.
„Mitte vahele rääkida, kui härra Maurus seletab, sest kuidas saab tema vanainemine seletada, kui noored vahele räägivad!…“ hüüdis direktor ja oma kolme õigusemõistja poole pöördudes ütles ta: „Kas kuulete, tema võib ära minna. Tema võib, ütleb ta, kas kuulete? Ütleb esteks, et härra Maurus valetab, ja siis: tema võib minna. Võib! Aga kuis siis niisuke pikk aru juure saab, kui ta ära läheb? Kes hakkab siin tema eest õppima? Kas härra Maurus? Ei, härra Maurus ei hakka selle pika eest õppima. Pikk peab ise õppima, sest pikk peab olema tark. Pikk inemine. Härra Maurus tahab seda. Inemine peab olema tark, kasvagu ta pikaks või jäägu lühikeseks; nõnda tahab härra Maurus, sest selleks ta oma kooli tegigi. Aga see pikk ütleb: tema võib minna. Tema muud kui aga võib. Aga mina ütlen: siin ei või ükski midagi, ei pikk ega lü-
165
