„See on minu töö,“ ütles Slopašev, „ja palun selles aru nõuda ainult minult.“
„Ma pole seda mõelnudki,“ vastas direktor, „sest mina ise olin juba ammugi korralduse teinud, et nad kõrvaldataks ja nende asemele midagi ajakohasemat pandaks. Ainult minu käsu mittetäitmise tõttu püsisid nad omal paigal. Aga nähtavasti ei teinud nad kellelegi kurja, sest nendega oldi sedavõrt harjunud, et neid ei pandud enam tähelegi. Isegi nende kadu ei märgatud, nagu poleks need kaks sakslast kunagi elanud.“
„Aga mind kui venelast riivasid nad alati seal kapi otsas,“ seletas Slopašev sisemise haavumusega. „Minu puhast vene hinge riivasid nad ja kas te mõistate, härra Maurus, mis tähendab, kui riivatakse kellegi puhast isamaalikku hinge igapäev? Liiatigi, kui see sünnib asutises, kus peaks minu arvates juba ammugi valitsema hoopis teine õhkkond.“
„Siin valitseb ka, härra Slopašev, valitses juba ammu enne teid ja valitseb ka siis, kui teid võib-olla enam siin ei ole,“ hüüdis direktor vahele, osalt aga samal ajal, kui härra Slopašev jätkas:
„Aga milleks siis need välimised teise vaimu märgid, mis viivad iga ausa Vene riigi alama eksiteele? Milleks need mingisugused sakslased, need dioskuurid? Hea küll, nad on millegi pärast kuulsad, aga ma küsin, mis puutub see meisse venelastesse. Mis on meil tegemist mõne „Kellalauluga“ või „Faustiga“? Mis ütlevad nad puhtvene hingele ja südamele? On seal juttu Volgast või stepist? On seal üldse juttu tõelikkusest, nagu „Surnud hingedes“ või „Vaskses ratsanikus“? Aga meie nõuame tõelikkust, tõsist vene tõelikkust, sest see on meie tõelikkus, mis soojendab meie südant, paneb meie hinge värisema. Puškin ja Gogol ütlevad meile ometi palju rohkem kui Goethe ja Schiller. Või pole see nii? Räägin ma tõtt, härra Maurus?”
„Sula tõtt, härra Slopašev, just minu arvamus. Te ju kuulsite: nende kujude koristamiseks siit silmnähtavalt kohalt olid juba korraldused tehtud, ainult meie hooletuse tõttu jõudsite teie ette ja tegite tänuväärt
