Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/150

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sealt kapiotsast juba maas ja purud. Siis ma ütlesingi Vutile, et ta kutsuks Tigapuu.“

„Aga miks siis Vutile, tema magab ju teises toas?“ küsis Ollino.

„Ta oli siis minu juures,“ vastas Sikk süüdlaselt.

„Kuidas!“ hüüdis Ollino. „Teie magasite ühes sängis? Aga härra Maurus on selle kõvasti ära keelanud.“

„Külm oli, härra Ollino,“ kaebas Vutt, „ja siis ma pugesingi vähekeseks Roosi juurde, jäin aga seal kogemata magama.“

„Jätke oma rumalad naljad,“ ütles Ollino tõsiselt. „Muidugi, nõnda see ei olnud, nagu teie räägite, aga ma teatan härra Maurusele, las tema selgitab.“

„Palun, mitte seda, et olin Roosi juures,“ ütles Vutt.

„Ainult siis, kui tõotate, et see oli viimne kord,“ vastas Ollino.

„Viimne,“ kinnitas poiss.

„Hea küll,“ vastas Ollino ja jättis asja seks. Ta läks üles direktori juurde. Nüüd oli poistel aega uueks ülekuulamiseks ette valmistuda ja kokku rääkida. Vandeseltsi tõmmati ka Voitinski, vürst, krahv ja pan, ühesõnaga kõik, kellelt võidi midagi küsida. Aga kogu see ettevalmistus näis minevat tühja, sest härra Maurus talitas sootuks teisiti kui oletati. Ta teeskles alla tulles peaaegu ükskõiksust kogu asja vastu. Esiotsa kuulas ta ainult Tigapuu üle ja kiitis tema teguviisi heaks. Ja nagu teiste eest varjavalt, aga ometi nõnda, et paljud pidid seda kuulma, ütles ta:

„Härra Maurus andis juba ammugi käsu nad siit ära koristada, aga te ju teate härra Ollinot: temast ei saa kuhugi. Nagu eile õhtulgi: niipea kui läheb härra Maurus välja, pole ka teda kodus. Aga kuidas võib see inemine kodust ära minna, kui härra Maurus on väljas? Kas teie läheks kodust ära, kui härra Maurus on väljas?“

„Mina olin kodus, pidasin korda,“ ütles Tigapuu tõsiselt ja tähtsalt.

150