meist tahab surra, siis ütleksin mina: „Armas jumal, las minu sõber elab, sest tema usub rohkem kuradit kui sind, armas jumal. Las mu sõber elab seni, kui annad kord surmaobadused oma venna kuradi kätte; siis tehku see temaga, mis tahab.“ Nõnda ütleksin ma ja sureksin hea meelega, sest jumal on mu sigitanud ja tema käe läbi tahan ma ka langeda. Jah, mina usun jumalat ja sõprust, aga mida ma mitte päris hästi ei usu, on igavene elu. Mõelda, et elad, ütleme tuhat aastat, elad kaks, kolm, kümme tuhat aastat, noh, ma olen valmis, kui jumal tahab, elama ka sada tuhat, isegi miljon aastat; aga milleks pean ma elama igavesti? Mõelge ometi — i — ga — ves — ti! Mis jääb teie jumalikust mõistusest järele, kui mõtlete — i — ga — ves — ti? Ja peaasi — milleks? Teie ütlete: et läheksin paremaks. Aga on siis inimene mõni vana viin, et ta peab minema paremaks? Miks? ütelge ometi. Inimene on juba inimene, temal pole vaja paremaks minna. Ehk miks peaksin, näiteks, mina, Aleksander Matvejevitš Slopašev paremaks minema? Tahab mind keegi süüa? Ei, mind ei taha keegi süüa, sest, jumal tänatud, meie oleme haritud rahvas, kel on oma raudteed ja aurulaevad ning kõik. Kui mõelda: telefon, telegraaf, Puškin, Lermontov, Gogol, ja äkki inimesesööjad. Ah, mis te ütlete selle kohta?“
„Teie olete filosoof,“ kiitis Voitinski. „Teie peaksite kirjutama.“
„Teie ütlete — kirjutama. Aga milleks kirjutada, kui võin sõpradega juttu ajada? Mis on parem, kas see, et inimesed mind loevad, või et jumal mind kuulab, jumal ja tema inglid ning minu ainuke sõber, sest kus on sõprus, seal on ka jumal ja inglid. Las jumal oma inglitega kuuleb, et ma igavest elu hästi ei usu. Jumalat usun, seda küll, aga tema igavest elu mitte. Ja seda jumala enda ja tema inglite pärast. Just! Ütle ometi isegi — sest sa oled ju tark inimene, haritud inimene, kolleegia nõunik ja ülikooli lõpetanud, seisad nii-öelda tarkuse ja kultuuri tipul, mina olen ainult ülikooli nuusutanud, pisut ainult, ja seda niisamuti
143
