Alles kolmandal, neljandal korral tuli Slopaševil pähe Voitinskilt küsida, mida ta õieti soovib, et ta teda magada ei lase.
„Teie ju ise kutsusite mind,“ ütles Voitinski.
„Kuis nii?“ imestas Slopašev. „Ma pole teid kutsunud.“
„Nägin ma siis und või,“ kahkles Voitinski.
„Võib-olla nägite und,“ ütles Slopašev. „Kõik on võimalik.“
„Jumala eest, kõik,“ kinnitas Voitinski ja matsutas suud. „Jumala eest!“ kordas ta.
„Miks te niipalju jumalat pruugite, Ivan Vassiljevitš?“ küsis Slopašev äkki.
„Kuis nii palju? Kuis võib jumalat pruukida?“ imestas Voitinski.
„Aina jumala eest ja jumala eest,“ vastas Slopašev.
„Mis siis minusugusel veel on, ainult jumal ja…“
„Ainult jumal ja suupiste. Ning surm!“
„Jumala eest, surm,“ kinnitas Voitinski.
„Näete nüüd, Ivan Vassiljevitš, juba olemegi surma juures väljas. See ongi see öine jumalapruukimine, sest jumal tähendab ikka surma.“
„Kuis nii surma?“ küsis Voitinski. „Jumal tähendab surma?“
„Mis te siis arvate,“ vastas Slopašev. „Juba ennist ütlesin teile, et oleme kõik ühesugused jumala loomad. On see tõsi või valetan ma?“
„Tõsi, tõsi, Aleksander Matvejevitš,“ kinnitas Voitinski. „Jumala eest!“
„Seep se ongi, et tõsi. Nii siis: meie oleme kari, jumal karjapidaja, karjakasvataja. Eks ole nõnda?“
„Nõnda, nõnda,“ kinnitas Voitinski nagu vastu tahtmist, sest temale ei meeldinud Slopaševi järeldus.
„Näete!“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt. „Aga milleks kasvatatakse karja? milleks? Mis te arvate?“
„Jah, milleks?“ vastas Voitinski mõttetult.
„Endastki mõista — et oleks omal või teistel tappa. Räägin ma tõtt?“ küsis Slopašev.
141
