„Minu oma taskus, pudelis, Aleksander Matvejitši käes,“ piiksus Voitinski.
„Püha jumalaema, niisugune jutt vastu ööd!“ imestasid poisid. „Aga siis olete teie ise ju Valekristus, härra Voitinski. Kuis me siis teiega veel ühe katuse all elame. Peame tingimata sellest härra Maurusele teatama. Ütleme: vabandage, härra Maurus, aga härra Voitinski on Valekristus.“
„Mis, mis?!“ kiilus vanamees. „Mina Valekristus? Hihihi! Hihihi!“
„Kui mitte teie, siis tingimata härra Slopašev,“ vastati tõsiselt. „Sest kui on ime, siis on ka Kristus.“
„Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev oma toast.
„Kutsub,“ läks Voitinski ärevaks. „Lubage läbi, lubage läbi, härrad.“
Seekord pääses vanamees õige pudeliga sisse, sest Elbe pikad näpud ei küündinud kuidagi teda vahetama.
„Lollpea oled sa, Ivan Vassiljevitš, seda ütlen sulle südamlikuks sõpruseks,“ karjus Slopašev sõbrale vastu, niipea kui see ukse avas. „Valekristused on need seal, mitte meie! Kogu see kool on Valekristus, mõistate, Ivan Vassiljevitš.“
Aga Voitinski mõistis väga vähe sellest, mis talle räägiti või mis tema ümber sündis, niipea kui ta oli tarvitanud alkoholi. Sellepärast võisidki temaga sündida kõige imelikumad asjad.
Oli õhtuid, kus tuldi kaugematest tubadest, isegi ülalt Siberist alla tuppa janditama, kui Slopaševil ja Voitinskil kestis lõbus oleng hilja ööni. Suures toas kustutatakse tuli ja poisid poevad magama. Aga pimedas hiilib keegi Slopaševi toa ukse juurde ja koputab.
„Sisse!“ möirgab Slopašev.
Aga sisse ei astu keegi, ainult koputatakse natukese aja pärast uuesti.
„Sisse, ütlen ma!“ karjub Slopašev.
Aga ei ilmu keegi.
„Uks on ehk lukus, Aleksander Matvejitš,“ krägiseb Voitinski piiksuvalt.
„Katsuge järele,“ käsutab Slopašev.
133
