neid enneaegu. Poolakas tahtis direktorile kaebama minna, aga teised ei lasknud.
„Seltsimeeste asi, seltsimehed ise ka õiendavad,“ ütles vürst.
„Tema pole minu seltsimees,“ ütles Hodkevitš Indreku kohta.
„Kuidas ei ole,“ vastas talle vürst. „Ise peate temaga rusikavõitlust ja ikka veel pole seltsimees.“
„Õige,“ arvas ka krahv, „kui võtsite tema väljakutse vastu, siis on seltsimees; vastasel korral oleksite pidanud kohe direktori juurde minema. Nii on kord ja kohus.“
Nõudis aega, enne kui pan selle loogika omaks võttis ja Indrekule käe andis.
„Kui tahate, nüüd lähen toon teile, mis vaja“ ütles Indrek siis.
„Ä’ä ole loll!“ hüüdis Sikk eesti keeli vahele ja katsus oma lihaseid käsivarrel.
Aga Indrek oli ometi loll ja läks. Ainult ühte kahetses ta minnes: et tal polnud oma venna Andrese jõudu ja rusikaid. Aga sest ajast peale hakkas ta ühes nii mõnegi teisega ka oma rusikate ja lihaste eest hoolitsema, kuna ta tänini oli seda pidanud tühiseks asjaks.
Ometi oli direktorile sellest kaklusest teatatud ja ta ütles Indrekule:
„See oli hea, et te talle andsite. Ärge jätke, teie olete siin minu asemik. Meil on puhteesti kool, mis on poolakal siin ütlemist. Aga ärge kõiki nõnda peksma hakake, peksate mul viimaks kooli tühjaks. Läheb kõla välja, et härra Maurusel on seal alltoas üks niisuke pikk ja kange, kes muud ei teegi kui peksab. Maal külas õppinud teine kaklema ja nüüd kakleb ka härra Mauruse esimese järgu koolis edasi. Kakles Tigapuuga, kakles Hodkevitšiga ja nüüd ei teagi, kelle käes kord.“
„Ma pole külas kunagi kakelnud,“ püüdis Indrek end kaitsta.
„Härra Maurus teab, teab,“ oli direktor nõus, „aga ma ütlen, et nõnda võidakse rääkida. Ja mis võib
