„Ega ometi mõni niisuke mässumees, kes kihutab treikima ja elab põranda all?“
„Ka mitte,“ naeratas Indrek endiselt ja vaatas naisele uuesti otsa.
„Nojah, mitte,“ oli ka naine nõus ja lisas juurde: „Ja kuigi olete või te seda siis minule ütlete. Aga ma palun teid südamest, et kui teil tõesti on mässude ja treikidega tegemist seal põranda all, ärge siis tulge meie juurde. Mul on oma meesterahvaga juba küllalt sellepärast sõdimist, mis veel siis, kui mõni teine lisaks tuleb. Ütelge nüüd isegi, mis ta otsib neile koosolekutele, kus on aina politsei ja kasakad, aina kanged kõnemehed ja näokatted, kividega pildumised ja püssipaugutamised, kinnivõtmised ja peksmised. Kui käiks veel vabrikus, siis oleks teine asi, läheks teistega ühes, aga ta ei käi ju. Temal on oma mässupalk käes, olgu sellega rahul, las teised saavad ka oma jao. Igakord, kui vabrikutorud huugama hakkavad, nagu täna, on mul otse tulemaik südames, sest siis, kui tema oma käega tuli, huugasid torud niisamuti.“
„Ka minule hakkavad nad imelikult kõrvu kinni,“ lausus Indrek.
„Ei te siis küll mässumees ole,“ ütles naine rõõmsalt, „neil panevad vabrikutorud aina kõrvad kihelema. Kui see nende teha oleks, siis polekski vabrikutes muud kui lastaks aga auru välja, nii et kogu linn kuuleks. Aga, armas aeg, mis inimene te siis õieti olete? Ametit ei ole, teenistust ei ole, rikas ei ole, mässumees ei ole, kohta ei otsi, aga millest te siis elate?“
„Elan nagu jumala linnuke oksa peal,“ naljatas Indrek nukralt naeratades ja lisas tõsiselt juurde: „Aga kui teile üürnikuks tulen, maksan üüri korralikult nagu kokku lepitud. Võlga ei jää, seda ärge kartke.“
„Nii et omastelt saate raha,“ arvas naine nagu endamisi.
„Ei saa,“ ütles Indrek.
„Aga tule jumal appi, kust te siis saate, mis maksate, kui te ei teeni ega ole ka rikas? Ah soo! Nüüd ma mõistan!“ venitas naine äkki ja mõõtis Indrekut pil-
