Indrek, kes istus ema voodi ees, langes kummuli, haaras kondise käe, kattis seda suudlustega ja palus härdalt:
„Halasta, ema! Halasta oma lapse peale!“
„Ei, Indrek,“ vastas ema. „Vargamäel pole halastust, Vargamäel peab.“
Indrek hoidis veel tükk aega kondist kätt, lootes, et ema muudab ehk oma meelt, aga kui see mangus üksisõnu edasi, vannutades poega peaaegu hullumeelse hardusega, tõusis see viimaks voodi eest ja ütles:
„Ema, ma teen seda ainult sinu pärast. Teen, et sa enam ei kannataks. Teen täie teadmisega meeletut kurja.“
Need olid ta sõnad. Aga tema mõtted olid teised. Mõtted ahmisid endasse nagu poole maailma ja selles vilksatas uppunud Kristi, mingisugune lõõtsutav koer, kel ripneb roosa keel suust, noormees, kelle kätt ta surub kramplikult, vimmas vanamees, kes ütleb: tehtud on ainult see, mis tehakse teistele, pikk, kuivetanud viltuse suuga vanahärra, kellele tahetakse ajada selga kindralimundrit, jalutu sõdur, kes räägib Mandžuuriast, surnukeha reel punasekirju aukliku vaiba all, isa oma könksus kätega, needes kõike, mis olnud talle tänini suurimaks elutõeks, noor neiu pika musta laua ees, paludes südameverd, noormees, kes tapab oma jumalat, küünlajupp põlemas ees, palja peaga vanamees talvises tuisus, toppides talle tasku viit vene rublat, kui ta läheb eesti jumala vastu, väike poiss, kes kahmab vihavalingus maast kivi ja viskab pimesi, millele järgneb oigamine, mis kestab tänapäevani. Indrek isegi ei tea, mis vilksatas kõik sel silmapilgul tema mõtteis. Tundus, nagu teeks ta kogu oma eluarvet, pealegi veel pöörase kiirusega, sest ema ootab lausudes:
„Tee täie teadmisega, kui mind armastad!“
„Armastan, ema,“ kinnitas Indrek, ja alles nagu nüüd ta taipas esimest korda oma armastuse suurust ja oma tegude raskust, mis vaevas teda nagu kuri vanne.
„Siis on kõik hea, Indrek,“ ütles ema imelise selgusega, „sest Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist.“
