oleksid veel ainult luud, imestud ainult, kuidas nad küll koos seisavad. Kogu nägu tuletas meelde mitte enam elavat inimest, vaid surnu pealuud.
Aga ometi puresid seda luukere hirmsad valud, selles polnud kahtlust, sest oigamised omandasid kord-korralt aina selgema kõla, kuni äkki Indrek kuulis ema ütlevat:
„Anna veel.“
Ja Indrek andis, aga jällegi ainult ühe pulbri. Nõnda ta toimis kogu selle päeva ja ema oigamist polnud peaaegu kuuldagi.
Lähenes õhtu, jõuluõhtu, aga kellelgi ei tulnud seda õieti meeldegi. Täna pidi vorstigi tehtama, aga ei tehtud; samuti jäeti tegemata ka saiad. Keegi ei tahtnud millestki kuulda, seni kui polnud teada, mis saab isa ja Antsuga. Muretseti ainult hädatarviliku eest: et oleks inimestel igapäevane toit laual ja et loomad oleksid söödetud-joodetud. Õlgigi ei toodud tuppa soojamüüri äärde, kuigi Kadri ja Sass, eriti viimane, hästi ei mõistnud, mis puutuvad õled isasse ja Antsusse. Vorstid ja saiad, see on teine asi, sest neid peab tegema, aga õled on ju valmis, pole muud kui too sisse. Ja kui Liine ning Tiiu sellega ometi ei leppinud, siis hakkasid Kadri ja Sass hoopis teisest otsast rünnakut jõuluõhtule.
„Kas siis loomadele ka leiba ei anna?“ küsis Sass. „Ega siis nemad tea, et isa ja Antsu kodus pole.“
„Arvad, et vana mära ei tea?“ küsis Tiiu vastu.
„Noh, aga lehmad ja lambad?“ küsis Kadri. „Nemad ikkagi ei tea, miks siis nemad peavad ilma jääma? Kui õlgi sisse ei too, siis viime lehmadele ja lammastelegi nende osa, las tunnevad ometi nemadki, et on jõuluõhtu.“
Ja Kadri ning Sass painasid vanemate õdede kallal seni, kuni ka Indrek heitis nende nõusse ja nõnda ei jäänud Liinel ja Tiiul muud üle kui häälteenamusele järele anda. Aga nad ütlesid kohe, et kui juba saavad leiba lehmad ja lambad rõõmutäheks, et Õnnistegija on sündinud Betlemmas, siis ei või ka hobuseid ilma jätta,
