„Ja tema?“ küsis Indrek põnevusega.
„Irvitas mulle näkku,“ vastas Viljasoo, „ja ütles: meiesuguseid ei taha keegi. Aga tema pole ometi minusugune. Või on ka temal mõni naine? On siis ainult need veel lahti, kel on mõni naine ja lapsed kaelas? Lihtsalt hirmus! Mis revolutsioon see on, kui kõik on kinni — kui kõik lasevad end kinni võtta. Mõistate — lasevad võtta! Lähevad nagu kanad ühte kongi ja — armsad võmmid, tulge nüüd jaole, siin oleme kõik, rohkem meid ei ole. Tõepoolest, puudub ainult, et ise oleksid politseile sõna saatnud.“
„Aga ehk saatsidki,“ arvas Indrek.
„Ah mis!“ vastas Viljasoo. „See on see, kui revolutsioon on inimestele püha asi, kui peab aina olema mingisugune üliinimlik vaimustus, et tüki kas või liimukaid lunastama, nagu teie ütlete. Kaua see võib siis nõnda kesta? Varsti on väsimus, tüdimus, vaimustusest mitte tuhkagi ja siis pole muud, kui katsu luku ja riivi ning tapi ja taba taha oma loorberitele puhkama. Ühesõnaga: liimukad on lunastatud, ööbik las laulda. Uskuge või mitte, aga mõnikord näib, et targem on olla Attila nahas, kui nõnda lunastustööd teha.“
„Mis on Attilaga?“ küsis Indrek.
„Suu mulda täis,“ vastas Viljasoo. „Tema on lunastatud.“
„Ja Meigas?“
„Surnud,“ vastas Viljasoo. „Langes võitluses dragunitega. Räägitakse, et oleks teine võinud ühes teistega põgeneda, aga ei märganud, sattus õhinasse. Mina imestan ainult, et teie siin olete.“
„Miks nii?“ imestus Indrek omakorda vastu.
„Teie läksite ju kaasa, ma tean, aga kuidas te saite ära tuldud, kui teised surid, seda ma ei mõista,“ seletas Viljasoo.
„Minu ajal ei surnud veel ükski,“ ütles Indrek; „ma lahkusin enne, sest et ei suutnud kauem teiste vaimustust kaasa teha. Minu arust oli see nii meeletu ja ülekohtune.“
„Imelik inimene, tema läheb revolutsioonist otsima aru ja õiglust,“ kirtsutas Viljasoo nina. „Mina olen
