sed, kes pühadusega tegelevad, on ka ise pühad. See on suur eksitus. Võib isegi jumala endaga ühes lauas istuda, temaga ühest karikast juua ja ikkagi tema ära anda; võib kogu eluaeg olla jumalasulane, tegemist teha ainult pühadustega ja ometi ise olla kelm ja kaabakas, nagu see Lohk. Sest mõelge ometi: samal ajal, kui talle anti toetust kui kannatanud revolutsionäärile, võttis ta Juudase palka politseist. Kena, eks! Aga muidugi, kui Õnnistegijat võib ära anda, miks siis mitte revolutsiooni, sest ega tema püham ole kui Õnnistegija.“
Nad sammusid tükk aega vaikides teineteise kõrval. Siis küsis Viljasoo:
„Arvate teie tõesti, et tüdruk tegi omale otsa peale isa ameti pärast?“
Vastuse asemel Indrek võttis taskust kirja ja Viljasoo luges selle lähema laterna all läbi, kirtsutades ise mitu korda nina, nagu leviks kirjast mingit teravat lõhna.
„Huvitav, kas vanemad peaksid oma lapse surma põhjust aimama või mitte,“ lausus Viljasoo alles tükk aega pärast kirja lugemist.
„Ema igatahes mitte, isa võib-olla,“ vastas Indrek.
Jälle vaikis Viljasoo natukene aega, enne kui ütles:
„See oleks suur ohver ametialtarile. Nuhkimine oleks siis ka peaaegu püha talitus, nagu põranda all oleminegi. Õieti öelda, ühed põrandaalused on nad mõlemad, revolutsionäär ja nuhk, ainult üks on maksva korra põrandaalune, teine — põrandaaluse põrandaalune. Tähendab, nuhk seisab taasi veel madalamal, veel sügavamal, veel pühamal paigal.“
„Kuidas te küll kõik pea peale pöörate!“ hüüdis Indrek. „Tõepoolest ühed teenivad ainult raha, teised ohverduvad oma ideaalidele.“
„Ka teie näete revolutsioonis ainult pühadust, mitte praktilist küsimust,“ seletas Viljasoo. „Tõelikult töötavad mõlemad tasu eest, olgu nuhid või revolutsionäärid.“
Sellest ei saanud Indrek kuidagi aru ja sellepärast rääkis Viljasoo edasi:
