kinni võtta, ja mis tehakse mujal, kas hakatakse vastu või kuidas? kas on õige, et linnas on revolutsionääridel sõjariistu küll ja et kui tuleb paras aeg, siis pistetakse igale mehele pihku püss ja pomm? kas tulevad revolutsionäärid linnast maale appi, niipea kui siin peaks haprasti minema, ja mis arvab Indrek üldse kogu kupatisest? Selliseid küsimusi sadas Antsu suust nagu vihma, sest tema arvas, et koolitatud vennal on nende vastamine lihtsalt mänguasi. Isegi kirjutajal on igale küsimusele paras vastus valmis, aga Indrek peaks neid mässuasju ometi palju paremini tundma kui tema, sest Indrek tuleb otseteed linnast, kus on mässupesa ja tehakse kõik need suured otsused, millega neil pole maal muud kui paljas täitmise vaev.
Aga Indrek valmistas vennale oma vastuste ja seletustega suure pettumuse, peaaegu nii suure, et ta muutus isegi selle silmas paljaks pettumuseks. Ants ei saanud lõpuks kuidagi aru, mida see Indrek seal linnas õppinud või teinud, kui ta ei tea kõige lihtsamaid asjugi. Ja milleks saatis ta maale neile lehti ja raamatuid või milleks kirjutas ta nii pikki kirju, kui tal enesel pole asjast selget arusaamist? Kirjutaja ja koolmeister teavad rohkem, hoopis rohkem ja nemad räägivad asjast nii lihtsalt ja selgesti, et iga lapski võib neid mõista. Aga Indrek kahtleb, Indrek nämmutab. Nämmutab on just õige sõna, arvas Ants. Kirjutajal on asjast selge ots käes, sest ta ütleb: kui lõpp, siis lõpp, tuli otsa ja muud midagi. Aga Indrek: milleks põletada, ainult raha ja relvi oli vaja. Pagan võtaks, milleks relvi, kui neid revolutsionääridel küll? Kirjutaja teab seda selgesti, et on küll. Või on kõik vale — vabadus ja revolutsioon? kõik eksitus — põletamine ja mäss? kõik rahva ninapidi vedamine — lehed, raamatud, kõned, koosolekud, otsused, resolutsioonid, loosungid, manifestid? On see siis kõik mõni tondipiibel või? Jumala eest — ainult tondipiibel, mis?
Aga ei, Ants arvas — ennem on Indreku seletused ainult tondipiibel, kui kõik see mäss ja vabadus, kõik see suur usk ja lootus. Indreku enesega peab midagi viltu olema, see on kõik — nõnda otsustas Ants, kui ta
