„Isa, meie kõik oleme noorelt hirmus targad,“ ütles Indrek peaaegu kurvalt.
„Nii et minusugusel vanal pole enam muud kui oota surma,“ lausus isa samuti.
„Ei, isa, vaid sina pead kannatama, kuni noored saavad vanemaks,“ vastas Indrek.
Isa vaatas Indrekule otsa ja nähes selle naeratust, naeratas talle samuti lepitatult vastu. Nüüd arvas Ants olevat saabunud paraja silmapilgu praktilise tähenduse tegemiseks.
„Tead, Indrek, kui sa tahad jalgsi vaksali minna, siis tulen mina sind saatma,“ ütles ta. „Põllupank kaevas siin uue suure kraavi ja selle kallast mööda on hea otsekohene tee minna. Pealegi loeb seal ainult hunt meie jalajälgi. Nõnda käime umbes pool teed mööda metsa ja raba, kus pole ühtegi ratsanikku ega urjädnikut. Ja kui sul see tee kord selge, siis võid ka tagasi tulles seda tarvitada.“
Isa pidas seda teed pimedas käimiseks küll kohatuks, kuid pojad jäid oma plaani juurde kindlaks — tahtsid minna nõnda, et neid kodumail ükski hing ei näeks. Öösise rongiga oli Indrek tulnud ja öösisega tahtis ta ka linna tagasi minna, selleks oli tal küllalt põhjusi.
Indrekule teejuhiks minnes olid Antsul peale muu veel oma erilised asjad ning nendest hakkas ta kohe peale, niipea kui nad jäid kahekesi. Kõige esmalt: mis arvab Indrek, kas tuleb lõpuks see õige vabadus, millest räägib kirjutaja, et poleks enam keisrit ega kuberneri, sõjaväge ega politseid, vaid ainult miilits, s. t. rahvas ise? kas on nüüd mõisnikel ja mõisadel lõpp, kui neile on kõigile tuli otsa pandud, ja kas nüüd tuleb üldine mõisamaade jagamine, nii et igaüks saab oma jao? kas selleks, et oleks õige vabadus ja et võiks mõisaid jaotada, peab praeguse vallavolikogu laiali kihutama, nagu manifest käsib, ja uued neljapügalalised valimised ette võtma, nii et saaks jäme ots õige proletariaadi kätte või peab lihtsalt asjaga hakatust tegema? kas neile ratsanikele, kes nüüd mööda maad ringi kihutavad, peab vastu hakkama, nende eest põgenema või laskma enda
