jõuab seda kauemat aega välja kannatada, kes jõuab, kes jõuab…“
Ema lamas ristseliti, terav kondine lõug peaaegu püsti, kaela sooned nagu nöörid pingul. Õhukesed mustad juuksesalgud kleepusid peanaha külge, nagu oleksid nad higist märjad või millegagi võietud. Silmad olid tal kinni ja sügavad silmakoopad mustasid. Kondine otsaesine oli imelikult suur ja ettetükkiv. Kogu rääkimise ajal avas ta ainult paar korda silmalaud, kuid laskis neil varsti jälle kinni langeda. Sõnad vaheldusid oietega, laused katkesid sagedasti ja vahetevahel pidi tükid ajad ootama, enne kui kõneleja jätkas endist mõtet. Ajuti tundus, nagu kipuks rääkijal kõik segi minema, aga siis ilmus jällegi harilik arusaamine ja selge sõna. Lõpuks ütles ema Indrekule:
„Mine nüüd ära, et sa oigamist enam ei kuule, muidu harjud ka sina sellega, nagu teised, ja arvad, et see peabki nõnda olema. Aga see ei pea mitte! Teised seda ei tea, sina tead. Sina tead kõik, nemad ei tea midagi. Andres ka ei tea. Tema ei tea sedagi, et need valud on Jussist, need valud ja see kivi, mis sa seal kartulimaal viskasid. Tema arvab, et mina jampsin, et minu aru on segi, seda arvab tema, sest tema ei tea sellest kivist ja Jussist midagi, ei saa aru. Peab kaua kannatama, enne kui tuleb õige arusaamine. Ütle nüüd sina, Indrek, kas ma jampsin või on mu aru selge?“
„Selge, ema,“ vastas Indrek.
„Nii et sina viskasid selle kivi, ja nüüd ta valutab?“
„Mina viskasin ja nüüd valutab,“ kinnitas Indrek.
„Ja eks ei olnd see Jussi kivi, mis sa viskasid?“
Indrek viivitas ja mõtles, mis vastata. Ema avas äkki silmad, pööras suure vaevaga pisut pead, vaatas Indrekule otsa, katsus aga nukralt naeratada ja ütles siis peal tagasi langeda lastes ning silmi sulgedes:
„Ka sina ei saa sellest aru. Sina oled küll prevosser, aga Jussist sa aru ei saa. Just nagu teisedki.“
„Ei, ema,“ vaidles Indrek vastu, sest sellega mõtles ta kannatajat lohutada, „mina saan Jussist aru, nüüd
