nii väga oli armastanud, aga mitte kunagi julgenud puutuda. Jah, need olid Ramilda käed, Ramilda-Rimalda käed, neid tuletasid ema käed millegi pärast meelde. Ta nägi neid käsi sel silmapilgul, kui nad tõusid ja temasse tahtsid kinni hakata, teda puutuda, aga enne seda langesid alla ja tõmbusid tagasi. See oli seal pika, musta laua ees ja väljas oli siis kevad, esimesed haljad rohulajud ajasid oma teravad otsad tänavakivide vahelt välja. Neil oli siis jutt verest, jah, verest… Indreku pilk peatus ema kätel, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kas ka neis on veel verd näha, või kas ka neid võiks veel elustada kellegi teise värske veri. Ja ta pani tähele, et parem käsi teeb nagu hirmsaid jõupingutusi, et end vähegi liigutada, aga ei saa sellega kuidagi hakkama. Ja Indrek astus siis sängi ette, kummardus ema üle ja küsis:
„Tahad sa midagi?“
„Istu mu juurde,“ sosistas ema.
Indrek tegi seda ja et vaikust peletada, ta küsis:
„On sul väga valus?“
„Ei,“ vastas ema vaikselt; „valuga harjub ära, kui ta nii kaua kõrvetab, aga oiata tahab, see on kõik.“
„Siis oiga ometi, ema,“ ütles Indrek.
„Sa pole ju sellega harjund,“ vastas ema.
„Küll ma harjun,“ kinnitas Indrek.
Ja nõnda algas vaikne, soiguv oigamine uuesti, nagu see oli alguses kostnud eeskambri.
„Kus on valu kõige suurem?“ küsis Indrek.
„Kõige kuumem on paremas küljes,“ vastas ema, „ja veel kusagil sees, aga kus just, seda ei tea.“
„Tähendab, ikka see parem külg,“ lausus Indrek süüdlaselt, ja mis teda eriliselt masendas, oli see, et ema ei püüdnud nüüd enam midagi varjata, vabandada või pehmendada, vaid ütles lausa:
„Ikka see! Ikka seesama koht, kuhu sinu kivi siis seal kartulimaal läks.“
Indrek katsus kogu seda sündmust uuesti meelde tuletada, nagu ta seda juba teinud palju kordi, aga täna libises kõik kujutlusvõimest, ainult seda nägi ta selgesti, kuidas ta läks ema juurest nutetud silmadega
