vaev ja kannatus tema välimuse muutnud. Ema lamas ristselili asemel, pea madalamal padjal, sest nõnda pidi tal parem olema, ja kui ta tahtis Indrekut näha, siis ei saanud ta seda muidu, kui Tiiu pidi oma käe padja alla pistma ja tema pead kergitama. Nõnda seisis kaks peaaegu võhivõõrast nägu Indreku silme ees, üks noor ja õitsev, teine koltunud ja lõppenud, ühel silmad selged ja säravad, teisel silmade asemel peaaegu mustad tühjad koopad.
„Noh, kas tunned ära?“ küsis Tiiu emalt.
„Miks mina teda ei tunne,“ vastas ema: „Aga kas tema mind, mulda?“ Ja uuesti tahtis ta, et tema pea lastaks madalamale langeda, nagu ei oleks tal enam himu oma pikisilmi oodatud poega näha. Endiselt lamas ta, aga ei oianud, nagu katsuks ta Indreku pärast natukene aegagi tummalt kannatada. Tummalt seisis Indrekki, sest teda oli rabanud avastus, kui hirmus ruttu muutub siinilmas kõik. Ka kõige lähedamad, kõige armsamad saavad üleöö võõraiks ja tundmatuiks. Samuti peab sündima ka meie enestega teiste suhtes. Lahkud omasena ja pöördud mõne aasta pärast tagasi sellisena, et emagi ei oska sinuga midagi peale hakata.
„Noh, sa aina rääkisid, et Indrek tuleb ja tuleb ning toob rohtu, mis päästab valust, nüüd on ta siin, eks sa ei ütle talle midagi,“ rääkis Tiiu ja tahtis jällegi ema pead kergitada, aga see andis märku, et antagu talle rahu, lastagu tal olla, nagu ta on.
„Mine ära,“ ütles ta tasakesti Tiiule. „Minge kõik ära,“ ta lisas natukese aja pärast juurde.
„Indrek ka?“ küsis Tiiu.
„Ei,“ vastas ema vaevalt kuuldavalt.
Nõnda siis lahkusid tagakambrist kõik peale Indreku, kes seisis ikka veel endisel paigal sängi jalutsis ja vahtis üksisilmi ema kokkukuivanud keha, mis oli nii nääpsukeseks jäänud, et teda polnud vaiba all peaaegu tundagi. Käed, mis puhkasid vaibal, olid paljas luu ja peaaegu mullakarva kortsunud nahk ning esimest korda Indrek pani õieti tähele, kui hirmus pikad ja peened võivad olla inimese sõrmed. Ja äkki tuletasid need käed millegi pärast meelde kellegi teise käsi, mida ta
