Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/368

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nähtavasti tema unustanud. Ta silmitses välist valgushelki ja tubades paksenevat suitsu ja mõtles hakata ukse poole liikuma. Sel silmapilgul ilmusid mehed uuesti, kes olid endale selga ajanud kas mantlid või kallid kasukad. Mõnel ulatus tema uus üliriie maani.

„Teie tulete kaasa,“ ütles kindralimundris mees vanahärrale. „Pange omale midagi selga.“

Indrek jooksis Meigast otsima ja kui ta tema leidnud, hüüdis ta:

„Seltsimees, mis see ometi tähendab? Milleks seda vigast vanainimest kaasa vedada?“

„Nad ei kuula, mina ei või sinna midagi parata,“ vastas see. „Just praegu öeldi mulle, et mina ei kõlba juhiks. Kõik läheb kuradile. Aeg kaob ja me ei tee peale rumaluste midagi.“

„Kui te selle vigase vanainimese kaasa veate, siis jään mina maha,“ ütles Indrek.

„Tehke, nagu arvate,“ vastas Meigas.

Samal silmapilgul tulid mehed karjas uksest välja, põgenedes tule eest, mis võttis juba suure hooga maad. Nad talutasid eneste vahel vanahärrat, kellele jalga tõmmatud pikad vildid ja selga aetud riidega poolkasukas. Et ta ei suutnud küllalt kärmesti astuda, siis pidi teda peaaegu kandma. Ümberringi seisis inimhulk, nähtavasti mõisarahvas, kuid ei leidunud ühtki, kes oleks söandanud või tahtnud segada relvastatud jõugu toimingut. Vanahärra paigutati sõidukisse.

„Milleks nad küll seda teevad?“ küsis Indrek nagu iseendalt.

„Võtavad pantvangiks, ütlevad nad,“ seletas Meigas, „sest mis mäss see on, kui pole pantvange.“

Nende sõnade ajal astus ligi kindralimundris mees ja küsis Meigaselt:

„Seltsimees, kas sõidame edasi, kõik on valmis?“

„Mina ei tule enam kaasa, kui te seda vigast vanainimest maha ei jäta,“ ütles Indrek väljakutsuvalt.

„Tähendab jooksik, äraandja, nuhk?!“ hüüdis kindralimundris mees teravalt, kelles munder või lauas tarvitatud alkohol oli nagu avastanud sootuks uued loomujooned. „Tead sa, mis on nuhi ja äraandja palk?“ Sil-

368