„Jätke ükskord see sohva rahule, muidu murran tal ka viimse jala alt!“ karjus Indrek.
„Meil pole ju muud midagi kui ainult see,“ vastas vanem naisterahvas.
„Siis jätke ka see siia paika,“ ütles Indrek ja tõttas minema, sest karta oli, et võib tulle jääda. Väljas leidis ta Meigase paari teise mehe seltsis nendega heitlevat, kes ladusid asju vankrile. Ka Indrek läks nende juurde. Väevõimuga kiskusid nad kellegi käest mõned pehmed toolid ja ühe taevakarva sinise siidriidega kaetud sohva, kuid sellele tulid karjas appi teised ja Meigas oma kaaslastega pidi taganema, kui ei tahtnud kakelda või päris lahingut alustada.
„Jätame kogu kupatuse kus ja kurat ning sõidame edasi,“ andis keegi Meigasele nõu, kuid häda oli selles, et nende meestest suurem hulk puudus. Härrastemaja ümber polnud neid näha ja sellepärast jäi ainukeseks tõenäoliseks oletuseks, et nad on viinavabrikus või viinakeldris, sest osa mehi oli pidanud sinna minema. Nad leiti viimasest. Ka need olid siin rahvahulgaga vastamisi läinud. Nemad olid tahtnud viinavaatide põhjad sisse taguda, aga neid oli selles takistatud: nõuti et mõnedki vaadid jäetaks terveks. Oli isegi paar vankrit siia aetud, kuhu peale taheti veeretada vaate.
Aga siin ei mõistnud Meigas nalja. Sõnalausumata haaras ta ühe kaaslase käest kirve ja kargas viinavaatide juurde, mis juba keldrist välja veeretatud. Ise karjus ta ähvardavalt, nagu seisaks tema selja taga määratu jõud:
„Revolutsiooni nimel! Ja kes takistusi teeb, see on surma laps!“
Uusi mehi nähes, kes tõttasid endistele appi, viinavaatide kaitsjad kohkusid silmapilguks tagasi ja enne kui jõudsid toibuda, olid juba kõigil vaatidel põhjad sisse löödud ning kange märjuke maha lastud. Ainult niipalju said mõned teha, et haarasid oma mütsid, rätikud ja isegi kuued seljast ning kastsid maha viina sisse, et siis pärast neid välja väänata.
