Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/358

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

poole, mis seisis siit ainult mõni kilomeeter eemal. Mõisas oli vabaduskuulutajate tulek ette teada. Valitseja oli põgenenud ühes kahe vana mõisapreiliga, kes omanikud, kuna mõisa majapidamise juht, keegi noor parun, juba varemalt oli sõitnud linna. Nõnda oli mõis üsna tühi. Ka metsaülemat ei leitud kodunt. Igal pool, kuhu mindi, olid ees ainult naised ja lapsed, kes pugesid hirmunult nurka või karjusid meeletult, värisedes ühes emaga. Ei aidanud järelepärimised ega ka ähvardused, kuhu metsaülem ja valitseja läinud, sellele ei saadud õiget vastust. Arvatavasti olid nad ka suurema hulga raha ja paremad relvad kaasa võtnud, nii et selle kõige tarvilikuma saak, mille pärast maale tuldud, osutus minimaalseks. Vastutasuks süüdati põlema niihästi metsaülema kui ka mõisavalitseja eluhoone ja valvati juures, et tuld ei saaks kustutada, ainult asju lubati majadest välja kanda.

Ka härrastemajal polnud pikka pidu, sest siin ei tahtnud enam keegi lõhkumise ja purustamisega vaeva näha, vaid kõik jäeti tule hooleks. Rüüstamise asemel valdas inimesi hoopis teissugune marutõbi ja Indrek ei saanud kuidagi muidu, kui pidi selle panema vähemalt teatud määralgi oma kõne arvele, mille ta pidas vallamajas: inimesed hakkasid põlevas majas varandust kokku kraapima ja välja kandma. Esiteks kahmiti väärtasju, niipalju kui neid oli siia maha jäänud härraste põgenemisel, pärast haarasid käed igasuguste riidetükkide, patjade, vaipade, ihupesu ja linade järele. Töötati sellise agaruse ja isegi eneseohverdamisega, et pandi elu kaalule, ja kui kõrvalt vaadata, siis võis arvata, et need inimesed päästavad iseoma varandust. Segavalt mõjus ainult see, et võis näha inimesi, kes haarasid korraga samast asjast kinni ja sikutasid nüüd vastamisi, sest kumbki ei tahtnud lahti lasta, pidades asja omaks ainult sellepärast, et tema oli oma arvates teda enne puutunud kui teine. Sellised lahkarvamused kippusid paiguti arenema peaaegu riiuks.

Indrek seisis ja vahtis nagu juhm seda sibavat, askeldavat hulka — mehed, naised, neiud ja noormehed, isegi lapsed läbisegi. Kõige rohkem rabas teda see, et

358