Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/351

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tõukas ta selle suure mürinaga ümber. Paari tõmbega olid aknakardinaist järele jäänud ainult närud.

Samuti talitasid ka kõik teised, kes ruttasid toast tuppa ja saalist saali, purustasid, käristasid, lõikasid nugadega, raiusid mingisuguse vana mõõgaga, mille nad kusagilt kätte saanud, tõukasid ümber, mida võimalik tõugata, murdsid kõik sahtlid ja uksed lahti ning pildusid sisemuse mööda põrandat laiali. Magamistoast leitud lõhnaõli kallati riietele, pähe, kätele, isegi poristele jalanõudele ja nii mitmedki olid hiljem surmahirmus neid saatva lõhna pärast. Voodivaibad käristati siiludeks või nende otsas trambiti jalgega. Patjade suled lendasid mööda tube, hakkasid inimeste riietesse, juustesse, habemesse, tungisid ninasse, suhu ja silmi, ning kui aknad purustati, siis kandis tuul nad välja, kus nad lendlesid kogu mõisa õuel, pargis puude vahel ja isegi kaugel väljade kohal.

Keegi vanamees haaras tüseda pakkjalgse eide kaenlasse, tõmbas ta pehmele vedrumadratsile ja kiikus seal. Siis aga kargasid kaks poissi jaluli samasse voodisse ja püüdsid hüpates vedrusid purustada, kuid katse ei õnnestunud ja nõnda hüplesid nad nagu kummipallid voodis. Viimaks tüdinesid nad, kargasid põrandale ja lükkasid voodi ühes eide ja taadiga ümber, kes langesid naerdes põrandale just sel silmapilgul, kui mees ütles naisele:

„Mis oleks, eit, kui me ühegi lapse oleks võind muretseda niisuksel asemel.“

Aga enne kui need sõnad jõudsid lõpule, nad lamasid juba põrandal, nii et naine võis õigusega mehele vastata:

„Meil kodus omal parem ase, seal on õlekott külje all.“

Kuid pikkamisi vaibus ometi hullustushoog ja selle asemele asus viha, miks ei saa ühel hoobil kõike hävitada, lihtsalt olematuks teha, sest kõik, mis siin silmaga näha, tuletas meelde, mis tänini olnud, ja andis ennustavalt mõista, et see on ka tulevikus samuti, kui ei tehta kõigele lõppu. Ja lõpu võis tuua ainult üks abinõu — tuli, mis mõlkus kõigil meeles. Ja

351