seda kuulas kikis kõrvul pealt Kristigi. Õige, Kristile ta ei hakka valetama, olgu teistega kuis tahes.
Aga ometi läks kõik teisiti kui Indrek otsustanud: ta pidi ikkagi seltsimeestega kaasa minema. Põhjus oli väga lihtne: üks salk mehi pidi suunduma just Vargamäe kanti ja Indrek oli teejuhina sinna nagu loodud. Pealegi võis ta muu seas ka koju minna, nii et oleks üks tee ja kaks asja. See kombinatsioon otsustas kõik. Aga koosolekult tulles oli ta süda hirmus raske, nagu oleks ta astunud või otsustanud astuda sammu, millel on saatuslikud tagajärjed. Ometi miski kiskus teda paratamatult teistega kaasa. Oli siin põhjuseks paljas seiklushimu, hiljutisest rahajandist kahtlustamisega tõusnud vimm, paljas tegevustahe, loomusunniline tasumistung või oli tal tõepoolest ühes teistega usku, et nad oma retkega muretsevad suuremal arvul relvi, sellele poleks võinud vastata ei ta ise ega ka ükski teine. Võimalik, et peapõhjuseks polnud midagi muud, kui et Meigas päästis tema ja nii mõnegi teise politsei ja kasakate küüsist. Vastutasuks ta ei tahtnud tema ettepanekut tagasi lükata ega hiljem kord antud lubadusest loobuda.
Koosolekult Indrek tuli veel kord koju, sest Lohk oli jäänud ju esiteks saapaid parandama, lubades pöidadele veel värsket määretki peale panna. Saapad rippusidki toas sooja ahju ääres, kus määre pidi rutemini sisse tõmbuma. Aga aeg oli olnud nähtavasti liig lühike, sest nahk liimendas alles. Lohk ise oli vahepeal välja läinud, kodu olid emand ja Kristi.
„Kas teil on midagi paksemat jala otsa panna, muidu hakkavad saapad käies loksuma, sest nad on teile vististi suured,“ rääkis emand Lohk. Ja et Indrekul midagi paksemat ei olnud, siis soovitas ta oma „meesterahva“ jalanartsusid.
„Mul oleks ka head kapukad,“ seletas emand, „aga nartsud on palju paremad, sest kui neil saavad alumised otsad märjaks — saapad lasevad ehk vett läbi — siis võib need ülesse pöörata ja ülemised kuivad otsad ümber labajala mässida, nii et olete palju paremini aidatud kui kapukatega.“
