Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/333

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kasutada ema haigust, mille ta vahepeal sootuks unustanud; ta muutis haiguse peaaegu suremiseks, et oleks minek paratamatum.

„Minu saapad pole ju suured asjad,“ ütles Lohk, kui Indrek avaldas temale oma palve.

„Eks nad paremad ikka ole kui minu viksitud kingad,“ vastas Indrek. „Iseasi, kui te neid ei taha või usalda mulle anda, sest praegu on niisuke aeg.“

„Seda muidugi ka,“ ütles Lohk, „sest nüüd hakkab nähtavasti päris mäng peale. Ega maalgi tea, mis seal võib tulla.“

„Mis siis minuga ikka võib juhtuda,“ arutas Indrek, „teed ja teeäärseid tunnen hästi, lähen kas või käsikaudu. Eks ma hoia kõrvale, kui midagi kahtlast märkan. Pealegi mõtlen ma öösise rongiga välja sõita, nii et jala tuleks minna hommikupoole ööd, kus keegi ei liigu.“

„Mina teie asemel siiski ei läheks,“ ütles Lohk viimaks, „aga kui te mu saapaid tahate, siis need võin teile anda. Ainult enne pean ühel jalakõverdusest talla kinni lööma ja teisel tagant sääreõmbluse kinni pistma, siis võite nendega minu pärast kas või ema matuseid pidada. Määret said nad alles hiljuti.“

„Mis sa selle surmaga nõnda lõõbid,“ ütles emand Lohk oma mehele. „Haigused ja surm ei ole ometi naljaasi.“

Need sõnad hakkasid kuidagi valusalt Indreku südamesse kinni. Lohku saapaid parandama jättes ta läks oma tuppa ja istus seal kaua hiljutise vale üle järele mõeldes. Ja äkki tundus talle, et ta polegi valetanud, vaid et ema ongi juba surnud, ilma et oleks jõudnud ära oodata Indreku viidud rohtu. Imeselgena esines talle nägemus tema surmast ja kõigest sellest, mis sündis samal ajal kodu. Selle nägemuse mõjul tegi ta uue otsuse: minna koosolekule ja öelda seal, et tema ei saa kaasa tulla, sest tal on ema suremas ning tema peab sinna ruttama. Jah, tehku seltsimehed mis tahes, aga tema ei lähe nendega kaasa, vaid otseteed Vargamäele, nagu ta seda rääkis Lohulegi saapaid küsides ja nagu

333