lipp ei tõusnud selle joonega ei kubernerilossile, kubermangu vanglale ega ka Pikale Hermannile, vaid rändas tagasi metsa puu otsa, kus all peeti salajast koosolekut. Selle kohta ütles Viljasoo Indrekule millalgi nagu trööstivalt, kui vangla kubises juba proletaarlasist, radikaallasist ja isegi aatemehist ning mõni teab kellest:
„Ongi parem, et nad ei jõudnud punase lipuga Toompeale, sest mõelge ometi seda koledust, kui kõigi nende peade kohal lehviks praegu punane lipp. See oleks siis see tõelik revolutsiooni hukatus. Aga tsaari lipu all vanglas istuda, see pole kuigi hirmus, sellega oleme juba harjunud.“
Selle politilise tarkusega pidi ka Indrek tahes või tahtmata nõus olema, aga enne kui ta jõudis selle tarkuseni, kahetses ta ühes teistega nii väga, et punane lipp polnud pääsenud Toompeale. Isegi poodnik Vesiroos oleks seda tahtnud, ainult et tema, kui see oleks olnud tema teha, poleks punast lippu tõmmanud ei kubernerilossile, ei vanglale ega Pikale Hermannile, vaid hoopis teise kanti, hoopis!
„Mis tähendus on vabrikul, vanglal või Pikal Hermannil,“ seletas ta Indrekule. „Punase lipu peab tõmbama landstoale, see on ta õige koht.“
Küll püüdis Indrek vastu vaielda, et kuberneriloss on praegu tähtsam kui „landstuba“, aga kaupmees pidas kõikumatult oma arvamusest kinni.
„Lubage, noorhärra, endale öelda,“ rääkis Vesiroos, „et teie olete küll hariduse saand ja teil on võõrad keeled suus, aga teie ei tunne siin nooti. Poliitika on teine kui haridus. Poliitika on see, kui punane lipp tõmmatakse kõige pealt landstoale, aga haridus on see, kui räägitakse aina kubernerist ja vanglast. Kuberner on ju sellepärast, et on mõisnikud, kui poleks neid, siis poleks ka kuberneri. Te ometi nägite endise kuberneriga, kuis oli: laskis teine rahva tulla turule miidingut pidama ja lendas, sest mõisnikud ei tahtnud rahva miidingut. Teie muidugi arvate, et kuberner lendas selle tapmise pärast, mis oli turul, nii et olid need suured vabaduse matused, aga mina ütlen — see on haridus, aga
