XXX.
Inimesed jõudsid ülemaaliselt kongressilt tagasi kärisevate häälte ja kähisevate kurkudega või sootuks hääletult, silmad punased ja tursunud, näod kolkunud ja takused. Aga meeleolu oli hea ja see oli peaasi. Iseteadvus oli suuresti kasvanud, sest nad olid võinud endid niiöelda ülemaaliselt kuulda lasta.
„Kui nüüd ka lahti ei lähe, siis ei lähegi,“ ütles Joosua kähisevalt, pistis käed sügavalt püksitaskuisse ja kaldus kummargil sedavõrt ettepoole, et juuksesalk langes silmile. „Otsused on tehtud, juhtnöörid on antud ja inimesed on mööda maad laiali sõitnud, pole muud kui tuleb ära oodata.“
„Millest siis kõige enne peale hakatakse, kas tulest või verest?“ küsis Sillamäe.
„Miks siis kohe tuli ja veri?“ küsis Joosua vastu. „Rahvas võib oma revolutsioonilist tahet ka muidu avaldada.“
„Seda ma usun,“ ütles Sillamäe, „aga mind huvitab see, mis teevad need, kelle vastu rahvas oma revolutsioonilist tahet avaldab.“
„See on nende asi,“ arvas Joosua.
„Ülemaaline kongress ei ole sind põrmugi targemaks teinud,“ ütles Sillamäe nüüd.
„Ja sina targutad edasi, nagu tegid seda ennegi. Istud siin ja targutad, lähed koju ja targutad ning ei tee midagi, aga niipea kui mõni teine oma kätt või jalga liigutab, siis oled üpris väle seletama, et see on võõriti ja halvasti.“
„Liigutasite teie seal oma käsi ja jalgu? Te liigutasite ju ainult keelt.“
