XXVIII.
Oli ilmunud kusagilt teade, et maale läkitatud sõdurid tõrkunud ühes või paaris paigas ülemuse käsku täitmast, kui neilt nõutud relvade-tarvitamist rahva vastu. See teade jooksis linnas suust suhu ja ilma et keegi oleks vaevaks võtnud tema tõelikkust juurelda, tehti igasuguseid oletusi ja ehitati õhulosse. Mis sünniks, kui see oleks tõsi? Millisesse seisukorda satuks valitsus, kui mitte ainult siin, vaid ka mujal väed hakkaksid ülemusele vastu?
Mõni päev pärast seda sõnumit Indrek sai „Rahva Sõbralt“ teate, et käidud Timofeid küsimas ning lubatud sel ja sel ajal tagasi tulla. See sõnum pani Indrekul südame rõõmu pärast värisema. Tähendab ta ei eksinud. Teda ei petetud. Sõdur ei valetanud. Ta ei ole ka lõksu langenud. Ja kui ta temaga kokku sai, siis ta oleks temale kas või kaela langenud, nii ülevoolavalt oli tal õnne ja rõõmu. Aga see pidi veel suuremaks kasvama, kui nad astusid õhtupimeduses tänavale ja läksid üheskoos kuhugi lihtsasse joogikohta, kus sõdur pudeli õlle juures jutustas oma loo. Ta oli roodust maha jäänud relvu muretsedes ja teda oli tapiga järele saadetud maakonnalinna, kus pisteti vee ja leiva peale nädalaks ajaks. Aga niipea kui pääses välja, ta hakkas kohe tasapisi tööle — hakkas seltsimeestele seletama, mis temaga sündinud ja kes tema päästja ja heategija. Ta rääkinud mõnele seltsimehele ka oma tõotusest, mitte relva tõsta oma päästja omaste, sugulaste, sõprade ja tuttavate vastu, lastagu ta maha või poodagu üles.
