neks. Sest kui see on surmahaigus, siis rohud terveks üldse ei tee.
Seda kõike lugedes Indrek mõistis, et häda pidi olema suur, kui Vargamäele tuuakse arst selle sügisese pori ja põhjatute teedega. Aga kuidas võiks tema aidata? Mis rohtu teaks tema nõnda muretseda? Või kuidas seda kätte toimetada? Pead murdes tal meenus Viidik, kes oli hiljuti raha asemel pakkunud arstimeid. Selle poole Indrek nüüd pöörduski. Aga Viidik arvas, et ilma mingisuguste andmeteta haiguse kohta tema ei või ometi kuidagi aidata. Indrek muretsegu lähemaid teateid, lasku saata mõni rohusedel või midagi selletaolist.
Seda oli kergem nõuda kui täita. Kõige lihtsam oleks olnud Indrekul endal sõita raudteejaama ja sealt minna jalgsi Vargamäele, et oma silmaga näha, mis teha või loota. Kuid see kõige lihtsam osutus kauge maa, ärevate aegade, sügiseste vihmade, pori ja põhjatute teede tõttu ehk kõige raskemaks, liiatigi et polnud midagi kohast selliseks retkeks ei jalga ega selga panna. Sellepärast rahuldus ta lõpuks kuidagi sellega, et saatis teele kirja, mis pidi vastuseks tooma tarvilikud andmed. Aga ka see lootus nurjus, sest varsti peale kirja ärasaatmist algas postiteenijate streik, mis tegi saadetiste edasi- ja kättetoimetamise üsna küsitavaks. Indrek ootas ja ootas ning ühes ootamisega tumenes mälestusest kõik, mis kirjaga ühenduses, sest oli ju praegusel silmapilgul uusi, erutavaid sündmusi, mis matsid vanad asjad mõne päevaga oma lademe alla.
Inimesed, kogu maailm oli nagu hakanud elama mitte kuude ja aastatega, vaid tundide ja päevadega. Üks päev ei tundnud, üks tund ei mäletanud enam teist. Kõik muutus nii ruttu, et silmis lõi virvendama. Oli imestusväärne, kuidas samad inimesed, kes olid oma eluea rahulikult mööda saatnud, suutsid sellele vastu panna, tehes peale kõige muu ikka veel oma igapäevast tööd ja toimetusi. Lehed, mis levisid üle kogu maa, kõnelesid kuude kaupa aina rahutusist, mässudest, põletamisist, tapmisist, streikidest, koosolekuist, kõnedest, uuest ilmakorrast ja vabadusest ning kõigil oli
