Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/279

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Tähendab, tema kiusab meid mõlemaid taga, mind oma tegudega, teid oma sõnadega,“ ütles Viljasoo. „Nõnda on need head inimesed ikka, nende käest ei pääse peale surmagi. Laenab sulle raha ja sina oled sees või ajab tühje sõnu suust välja ning ikkagi oled sees.“ Indrekule anti raha muretsemiseks uus tähtaeg, aga kui ka see ei aidanud, siis pidi ta Kröösuse palge ette astuma, kus pealtkuulajaks peale Attila veel paar võõrast nägu. Kröösus silmitses Indrekut natukene aega tummalt ja ütles siis:

„Kas teate, mis asjamees te olete? Revolutsiooni äraandja, muud midagi,“ vastas ta ise oma küsimuse väikese viivitusega, millega suurendas oma sõnade mõju. „Samal ajal, kus satraapiline tsarism pingutab oma viimseid lõtvu lihaseid revolutsiooni värskete jõudude kägistamiseks, koondades meie väerinnale oma truuksjäänud timukasalku, asute teiegi neid toetama oma seltsimeeste selja taga. Ja millega? Revolutsiooni kassaga! Meie orjastatud vendade veeringutega! Hea küll! Ta ütles teile, tema tapnud politseiniku. Aga tõendused? Ma küsin teilt: kus on tõendused? Ja isegi, kui te need muretseksite, siis — kas maksab politseiniku hing nelikümmend seitse rubla? Pidage meeles: politseiniku hing ei maksa meie kui revolutsionääride silmis neljakümmet seitset kopikatki. Kas kuulete? Politseiniku hing maksab sama palju kui üks revolvripadrun, mitte kopikatki rohkem. Mõistate? Ja rehkendage nüüd ise järele, mitu padrunit saab neljakümne seitsme rubla eest, nii mitu politseiniku ja nuhi hinge võlgnete revolutsioonile. Seda oskate ometi välja arvata, sest te olevat üliõpilase-eksamil kaks korda juba läbi kukkunud, nii hiilgava ettevalmistuse olete saanud Mauruse juures. Seal teid vist oma haledat kodanlist südant õpetati teiste rahadegagi rahuldama. Aga revolutsioon ja tõsine revolutsionäär ei tea, mis on haledus. Temal on ainult üks asi ilmas olemas — revolutsiooni võit. Sellele peab tooma ohvriks kõik — isa ja ema, õed ja vennad, sugulased ja tuttavad, ka iseenda, kui vajadus nõuab, terve rahva! Sest tõsisel revolutsionääril on peale revolutsiooni kõik ainult abinõu. Mõistate?“

279