talle puhtsüdamlikult kõik oma kaardid, kuna ta koolivendadele puhus midagi parajat hambasse. Viljasood poleks kogu lugu põrmugi üllatanud, kui oleks mängus olnud mõni naine või viin, aga nüüd kirtsutas ta pisut nina ja ütles:
„Teie olete nähtavasti teisiti loodud kui mina, sest mina teen niisukesi asju ainult naiste ja viina pärast. Te ju teate seda Marie asja. Ega seegi palju targem ole kui teie tegu. Vaadake, mina ei oska naistega midagi peale hakata. Aga kui mees ei oska naistega midagi peale hakata, siis laseb ta kohe raha lendu, sest tema arvab, et see tasub tema oskamatuse. Muidugi on see lollus ja nõdrameelsus, muud midagi. Teie vist ei oska meestega midagi peale hakata ja sellepärast on teil raha nii kergesti näpu vahel. Leidub isegi niisukesi idioote, kes ei oska ei meeste, naiste ega lastegagi midagi peale hakata, ja need ongi kuulsad oma helduse pärast. Inimene tahab ju alati teisele midagi teha ja kui ta muud ei oska, siis aina maksab, maksab hauaääreni. Teie teo järele otsustades olete teie üks neist ja sellepärast peab arvama, et teil tuleb veel palju maksta. Minul on peale naiste veel viinaga mõnikord nõnda, et aina maksan ja maksan, kuigi peaksin selleks müüma kogu oma krempli, mis mind siin uputab. Nõndaks! Ja nüüd? Mina võiksin kümme pulka kokku ajada, mitte rohkem, sest minul on ju oma nõdrameelsus, mõistate? Millega see lõpeb, seda ma veel ei tea, sest naistega on nagu revolutsioonigagi — ta läheb ikka pisut teisiti kui kavatsetud. Aga kümme rubla võiksin nõutada, kui see teid rahuldab. Muidu aga — sülitage kõige peale ja ärge võtke seda nii väga südamesse, sest nagu ma juba ütlesin, revolutsioonis läheb kõik pisut teisiti kui kavatsetud. Revolutsioonis läheb enamisti kavatsemata, selles on asi. Nagu minul selle Mariegagi. Olid mul temaga mingisugused kavatsused? Ei! Ainult see Bõstrõi raha, mida mõtlesin kasutada.“
„Ja minul tema sõnad, mis ta rääkis oma viimse elupäeva hommikul,“ lausus Indrek. „Tema ütles, et peab mõtlema vaid teistele, mitte iseendale, ja mina mõtlesingi.“
