„Mina pole uhke ega nõudlik,“ ütles Indrek, „vaid paarist rublast pole mul vähematki kasu, sest nõnda peaks mul üle kahekümne sõbra olema, et tervet summat kokku saada. Aga kust võtta niipalju sõpru?“
Nüüd katsus Otstaavel Indrekule maksku mis maksab selgeks teha, et inimesel võib ka üle kahekümne sõbra olla, kui ta aga ise pole liig uhke ja nõudlik. Temal, Otstaavlil, näiteks olevat niipalju sõpru, et neli-, viiskümmend rubla võib ta kas või rubla kaupa kokku ajada. Aga muidugi, harva leiduvat ilmas nii vähenõudlikke ja vastutulelikke inimesi, nagu olevat tema, Otstaavel. Seda olevat ta politseis õppinud, sest seal ei saa muidu, kui ole niiže travõi, tiiše vodõi. Indrek peaks ka paariks aastaks politseiteenistusse astuma, küllap ta siis saaks teada, kuidas peab talitama tõsine ja vähenõudlik sõber. Aga Indrek ei mõelnud esiotsa seda teha ja nõnda nad lahkusid teineteist mõistmata.
Indrek kaebas oma rahahäda ka apteekrist koolivennale Viidikule, keda kohtas tänaval. See kahetses, et ta pole veel proviisor, sest siis ta võiks tingimata teatud summa anda. Päris kindel ta ei olnud, kas ta saaks siis terve summa, pool või ainult veerandi anda, aga pisut annaks ta kahtlemata, kui ta aga oleks proviisor. Ja et ta kord proviisoriks saab, selles ei olevat vähematki kahtlust. Indrek oodaku ainult mõni aasta, küllap ta siis näeb, kes kõnnib Tartu tänavail, korporandi müts peas, sest muidu ei maksvat üldse ülikooli minna, kui ei saa värvimütsigi pähe. Indrek kannatagu pisut oma üliõpilase eksamiga, siis võivad nad üheskoos Tartus pummeldama minna. Küllap näis, kumb neist õige enne värvid kätte saab. Ja mis peaasi: kas Indrek üldse mõtleb korbiks saada või ei, mis ta praegu arvab? See oli muidugi väga tähtis küsimus, kuid et ta Indrekut praegu ei huvitanud, siis läksid nad peagi igaüks oma teed. Ainult niipalju kinnitas Viidik veel lõpuks, et oleks Indrekule mingisuguseid arstimeid vaja, siis võiks ta suurima lahkusega aidata, kõike toimetada, mida aga Indreku süda sooviks, aga raha — jah, seda neil apteegis müüa ei ole.
Ka Viljasoo juurde Indrek läks oma hädaga ja avas
