„Kuule, vennas,“ ütles Indrek, „ka minu vanem vend oli jaapanlaste vastu, aga nüüd pole tast enam kippu ega kõppu kuulda.“
„Kes seal midagi kuulis või nägi,“ rääkis sõdur, „meie vendi langes seal hullemini kui kärbseid, kes pääsis, pääsis imega, mitte õiguse ega õnnega. Mina isegi…“
„Aga öelge ometi, kas tõesti võiks teid praegu päästa nelikümmend seitse rubla?“ küsis Indrek.
„Nii tõesti kui jumal elab!“ kinnitas sõdur. „Nelikümmend seitse rubla teeksid siin sedasama, mis jumalaime jaapanlaste kuulide all.“
„Siis annan mina teile selle raha,“ ütles Indrek äkki, mis tuli talle endalegi ootamata. Kui ta hiljem katsus omale aru anda, mis oli peaajeks tema otsustamisel, siis turgatas tal kõige pealt meelde sõna Borodino ja Lermontovi sellekohase laulu hakatus: „Sa ütle, onu…“, siis vend Andrese tugev kuju ja lõpuks vanahärra Bõstrõi oma prillitatud silmade, vimmas piha ja peene kaelaga, mille otsas kõikus pea nagu päevaroosi raske õitsmik.
Indreku sõnad rabasid sõdurit sel määral, et ta jäi talle päranisilmil otsa vahtima ning küsis lõpuks jahmatanult:
„See tähendab, kuis nii?“
„Lihtsalt — mina annan teile nelikümmend seitse rubla,“ ütles Indrek ja ta nägi, kuis sõduri silmis surtsatasid nagu tulukesed põlema, kuna ta järgmisel silmapilgul oli juba kummuli tema ees maas, kogeldes südamepõhjast:
„Mu päästja, mu lunastaja! On see võimalik!“
„Tõuske üles,“ ütles Indrek, „ja võtke raha, muidugi olete hulk aega ära raisanud.“
„Ega ma täna enam niikuinii või kasarmusse minna,“ vastas sõdur ja istus endisele paigale.
„Aga siis olete ju kadunud, rahast pole enam mingit kasu,“ arvas Indrek ja mõtles selle tasku tagasi panna.
„Ei, ei,“ seletas sõdur, „juba teel tegime seltsimeestega plaani, kuis mind päästa. Peale minu tegid
