oleks armastus, teie aga, et oleks kaastundmus. Kuid mina tahan, et see oleks õiglus, revolutsiooniline õiglus: igaühele oma, mitte enam.“
Viljasoo vaikis natukeseks ja jätkas siis:
„Või arvate, et need töölised, kes annetavad langenute perekondade heaks, teevad seda kaastundmusest? Ei, vaid ainult selleks, et kasvatada uusi revolutsionääre vanade asemele. Te muidugi imestate, et milleks ma küll seda teile räägin. Ainukene eesmärk: et jätaksite oma haleda südame usu, sest teie pole ometi mõni naine. Ja pealegi, kui näete asju õieti, siis ehk aitate mul ka Mariele õige aru pähe panna. Teid ta ehk usub, sest teie olite ju selle asja alguse juures. Nii et kui teie temale ütlete ja omalt poolt kui kõrvaline inimene seletate, siis ta ehk jätab oma tönni, muidu mõni teda teab, mis ta veel teeb. Tuleb viimaks samasugune häda ja õnnetus, nagu armuandidega. Üleüldse, teate, on hirmus, kui inimene midagi teeb. Tee linn pimedaks — hakatakse lõhkuma, kutsu rahvas turule — lastakse maha, katsu langenu lapsi toita — ema pistab tönnima, on haavatud. Ja uskuge või mitte, aga niipea kui mina võtaks Marie omale naiseks, nii et poleks enam tönni, siis tulevad uued lapsed, mis on revolutsionäärile veel see kõige hirmsam. Lihtsalt häda, häda!“
„See on sellepärast, et inimene mõtleb,“ arvas Indrek.
„Muidugi sellepärast,“ oli Viljasoo nõus, „aga mina olen kord juba niisike inimene, et niipea kui minul on naistega tegemist, siis tulevad kohe kõiksugu mõtted. Sellepärast olen ma neist alati hoidnud kaugele. Rahuajal oli see ju võimalik, aga revolutsioonikeerus satub inimene ikka kuidagi ratta alla ja seal ta nüüd on.“