mõelnud, vaid jumalale ja inimestele, nii et lisas oma endisele targutusele nina kirtsutades juurde:
„Jah, jumal tappis oma poja, et lunastada ilma, aga kui Aabram tahtis minna oma poja elu kallale, et endale pisut õndsust muretseda, siis see ei kõlvanud, vaid ta pidi võtma kitsetalle. Eks ole nõnda. Aga mis sellest võib õppida? Seda, et kui teed midagi teiste heaks, siis on rohkem lubatud kui iseenda pärast. Seda jumala enda eeskuju just ei panegi valitsus ega tema kaagid tähele, nii et sotsialistid on suuremad kristlased ja jumalasulased kui mõisnikud ja nende sabarakud pastorid, sest nemad muretsevad ainult iseenda eest.“
Jällegi Viljasoo sõi nohinal omaette ja kirtsutas vahetevahel nina, nagu hauduks ta mingisugust mõtet. Natukese aja pärast rääkis ta nagu endamisi edasi, kuna Indrek istus sohval raamatute vahel ja soris neid. Viljasoo ütles:
„Mina ka muretsesin tänini ainult iseenda eest, tegin raamatutega revolutsiooni ja mõtlesin ainult iseendale. Meie kõik teeme nõnda, revolutsioon teistele, elu iseendale. Aga nüüd tegin selles revolutsioonis revolutsiooni — hakkan elama teistele. Heategevus, hale süda, kaastundmus, kristlik meel, mis?“
Viljasoo pani kahvli käest, sest toit oli otsas: ta laskis endale ikka paraja portsjoni tuua, et poleks jätiseid. Nüüd pühkis ta habet ja hakkas hambaid torkima.
„Inimene on pagana õnnetu loom vanajumala tõpratallis,“ hädaldas ta, „sest mõelge ometi, isegi krokodillile olevat ta loonud väikese linnu, kes puhastab tema hambavahed toidujätistest, kui ta ise põõnab päikesepaistel, aga inimene peab seda ikka ise tegema. See tuleb sellest, et inimesel on südametunnistus, mis ei luba, et mõni teine su hambavahesid torgiks, ikka pead ise. Krokodillil ei ole südametunnistust, sest miks muidu tema hambaid puhastab lind.“
Jälle peatus Viljasoo targutus. Paari hetke pärast ütles ta Indrekule:
„Te muidugi mõtlete, et miks ma nõnda sellest krokodillist ja südametunnistusest…“
