võinud mõelda, et härra Paas astub korraga uksest sisse ja mina temal süles? Oleksid? Vasta puhtast südamest, nagu seisaks sa jumala enda ees, nagu oleks mina sinu jumal.“
„Kristi, sa oled tõesti ogaraks läind,“ ütles ema nüüd ja istus toolile, silmis peaaegu hirmu ja õuduse pisarad. „Kuidas ma siis sellest võisin mõelda, mis polnud veel olemas! Kuidas ma teadsin! Ükski ei võinud ju seda! See tuli kõigile ootamata.“
„Noh, näed, ema, sa isegi ütled, et tuli ootamata. Aga kui mina, sina, kõik inimesed oleksime enne sellest mõelnud, siis poleks see tulnud ootamata, vaid kõik oleksid öelnud: ah, see on ju vana tuttav asi, sellest oleme juba mõelnud. Nii et kui tahad vabalt mõtelda, siis mõtle seda, mida veel ei ole, aga mis võib tulla, nii et ükskõik mis siis ka tuleks, miski pole enam ootamata ega ehmata sind. See ongi see, mis ma teen, kui ütlen, et isa võiks olla varas. Muidugi, ega ma ju ei arva, et ta oleks, ja kui keegi tuleks mulle seda rääkima, siis ei usuks ma seda miski hinna eest, aga ma mõtlen seda siiski, et oleks ka see mõte valmis, nii et kui midagi niisukest juhtuks, siis ei tuleks ootamata. Saad aru? Ikka ei saa? Ah jumal, küll on sinuga, ema, tegu! See on ju nii lihtne! Ja praegusel ajal ju muidu ei saa, kui peab oskama vabalt mõtelda. Härra Paas, tema võib kõik mõelda, lihtsalt kõik. Sa ei oska endale ettegi kujutada, mis tema kõik võib mõelda. Mina ei saa temale ligigi. Sa ütled, et mina olen totraks läind, aga kui sa veel teda kuuleksid! Lihtsalt hull, muud midagi. Aga tema ütleb, et muidu ei saa, sest revolutsiooniaeg.“
„Siis on sul see totrus temast,“ ütles ema. „Tema ju sinu sinna turulegi kaasa kiskus, aga ise jäi ilusti terveks, ainult sina…“
„Jah, ainult mina,“ ohkas Kristi. „Ja nüüd naeravad kõik.“
„See on ikka nõnda, mu laps,“ seletas ema, „et kui naisterahvaga midagi sünnib, siis naeravad kõik, aga kui mehega, siis ei naera keegi. See oli nõnda enne vabadust ja jääb ka vabadusega ja sellepärast ütlebki Käba
