suudelnud. See on nii hull, et Kristi ei saa õieti sellele mõeldagi, sest see mõte on kuidagi selline, et ta ei mahu pähe, lihtsalt ei mahu ja sellepärast ta seda kõige hullemat ei mõtlegi. See mõte on küll olemas, aga ta seisab kusagil kaugel ja kõrval ning ta ei olegi tema mõte, mis millegi pärast olemas — niisugune imelik loom on see mõte.
Kui ema koju tuli, lamas Kristi ikka veel ja ütles:
„Nüüd ma tahaksin Ameerikasse sõita — kohe, jalamaid, et mitte enam ümber vaadata.“
„Kust see siis nüüd korraga tuli?“ imestus ema.
„Ei tea,“ vastas Kristi, „aga kui ma kõige üle põhjalikult järele mõtlesin, siis leidsin, et ikkagi kõige targem on ära sõita, sest mis ma siin ikka teen.“
„Ma kirjutasin ju onule, aga tänini pole vastust ja meil pole niipalju raha, et pilet osta,“ seletas ema. „Peame ootama, kuni onu vastab ja piletiraha saadab.“
„Küll on see hirmus, et kunagi ei saa seda teha, mis tahad,“ hädaldas Kristi. „Ajasite päev päevalt mulle peale, et sõida, sõida, sõida, aga kui tahan sõita, siis ei saa. Onu ehk ei kirjuta ega saadagi raha, mis siis?“
„Siis jääd koju, mis muud,“ vastas ema alistunult.
„Ma ei taha enam siin olla, ei taha elada,“ ütles Kristi nüüd.
„Armas laps, sa lähed lamades totraks,“ arvas ema nüüd, „tõuse parem üles, pane riided selga ja mine välja, seal tulevad teised mõtted. Siinilmas ei saa ilma rahata midagi. On raha, sõidad, ei ole, ei sõida.“
„Ma või varastan selle raha, aga sõidan ikkagi,“ ütles Kristi kiusakalt.
„Kust see vaene inimene varastab,“ vastas ema. „oleks rikas, küllap siis leiaks nõu.“
„Küll oled sina naljakas, tahad olla rikas ja siis vargile minna,“ naeris Kristi.
„Isa ju ütleb ikka, et mitte vaesed ei varasta rikastelt, vaid rikkad vaestelt ja sellepärast nad ongi rikkad, et varastavad.“
