Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
„Kuule, vana Andres, meist enestest pole õieti midagi saand ja meie poegadestki ei saa midagi.“ Ta pole küll just Indrekut nimetanud, aga niihästi Andres kui ka kõik teised on mõistnud, et Hundipalu Tiit on oma sõnadega mõelnud just teda, Indrekut. Iseenesestki mõista, see tegi Andresele väga haiget, liiatigi, kus Oru Pearu tõttas igal parajal silmapilgul oma „veart nuabrimehelt“ küsima, kas tema poeg on juba selles suures hobustevaraste koolis või on ta muidu niisama ameti selgeks saanud.
230
