kas tema mäletab, kuis ma olin, kui teie mu tuppa tõite, aga ema ütleb, et temal löönd silme ees kõik mustaks, sest tema mõelnud, et mina olen juba valmis.“
„On siis seda teada nii tähtjas?“ küsis Indrek.
„Ma ei tea,“ vastas Kristi, „aga nii hea on üksinda sellest kõigest mõelda ja unistada. See on ju lõpuks ainukene, mis ma sellest laskmisest sain. Hirmu ei tunnud, valu ei olnud, sest valu tuli pärast, ja nõnda pole sellest midagi mõelda. Aga kuis ma teil saapa jalast tõmbasin ja kuis te pärast mind oma palitusabas peaaegu järele lohistasite, seda tean ma nii selgesti, nii selgesti. Ning siis tulite, kumardusite ja võtsite. Kas teil oli minust ka kahju?“
„Esteks, ei tea, aga pärast, voorimehel, siis küll,“ vastas Indrek.
„Tähendab, ikkagi oli!“ hüüdis Kristi: „Ma mõtlesin kohe, et pisut ometi.“
Sel silmapilgul astus ema uksest sisse ja ütles:
„Mis see sul seal ikkagi oli? Sa ju karjud, nii et kostab koridori. Kas Passelmannil veel vähe loksutamist? Pea ometi aru.“
Aga Kristi ei võinud aru pidada, rääkigu Passelmann või mõned teised majas mis tahes. Emand Lohk isegi suutis nähtavasti vähe aru pidada, sest ta oli linnas paarile väga ustavale inimesele seletanud, kuidas ja kust tema tütar haavata saanud, ning nüüd rääkisid sellest imelikul viisil kõik mitte ainult nende peremehe majades, vaid ka kõigis teistes ümberkaudseis. Asi oli isegi juba poes olnud kõneaineks, pesuköögist ja puukuuridest rääkimata.
„See tuleb sellest, kui inimesed nii väga näevad teise kõhtu ja peavad seda nagu kuriteoks,“ seletas kaupmees. „Minu kõhu kallal, mis mulle jumalast antud, on nad küllalt närinud, las nüüd purevad vahelduseks ka midagi muud, mis pole mitte jumalaand.“
„Inimesel on kõik jumalaand,“ ütles keegi vaga eit, kes käis ühes Lohu emandaga juuti kuulamas.
„Mis te tühja räägite,“ vastas kaupmees. „Minu kõht on ju küll jumalaand, aga kui soldat sellele püs-
