tema asjad polevat naiste ja laste asjad. Mina jälle ei saa kuhugi, sest olen hommikust õhtuni töö ja tegemise küljes kinni. Enne tuli Kristi juurde veel mõni tuttavgi, aga nüüd teised kõik nii plehus, et…“
„Küll ma pärast tulen,“ ütles Indrek.
„Nojah, siis pärast,“ oli emand nõus. „Pärast ongi parem, sest siis pean mina natukeseks välja minema ja Kristil hakkaks hirmus igav.“
Indrek oli uuesti magama jäänud ja ärkas alles siis, kui kuulis, et keegi koputab ja hüüab teda. Unise peaga ütles ta: „Sisse!“ ja märkas alles nüüd, et koputatakse ja hüütakse mitte välis-, vaid vaheukse taga. Ta kargas voodist välja, tõttas kapi juurde, pistis pea selle ja seina vahele.
„Teie olete minu hoopis unustanud,“ rääkis Kristi. „Tulge rutem, ma ootan.“
Indrek hakkas riietuma. Kohv oli veel vaevalt leige. Selle ta jättis sinna paika.
„Näete, ma võin juba ilusasti küljeli lamada!“ hüüdis Kristi Indrekule, kui see astus uksest sisse. „Täna katsusin juba natukene käiagi. Praegugi olin voodist väljas.“
„Teete omale viimaks liiga,“ arvas Indrek.
„Te ju ei kuulnud muidu, ma pidin ukse juurde tulema, kapi vahele karjuma,“ vastas Kristi.
Nüüd seletas Indrek, miks tal täna nii hea uni olnud ja kuidas nad eile ema kahe lapsega leidnud.
„Issand!“ hüüdis Kristi. „Oleks ometi mina ka võinud seal olla! Aga mind ei ole kusagil, kui midagi sünnib.“
Indrek hakkas puhtast südamest naerma ja ütles: „Teie arvates polnud siis see laskmine midagi. Aga miks te siis lamate? Kas ma ei võiks teid selili pöörata?“ Ja Indrek astus ligi, nagu mõtleks ta oma sõnu teostada.
„Palun, seda mitte,“ ütles Kristi. „Veel mitte! Nii kolme, nelja päeva pärast, siis ehk võib. Aga teate, mis otsusele mina siin lamades olen tulnd: kõik asjad on ainult oodata ilusad, kui neist unistad, aga kui nad on käes, siis nagu polegi neid enam, nii väikseks muu-
