hulk elab ikka vaimselt minevikus, vähem osa rahvast olevikus ja ainult mõned üksikud tulevikus. Kes seda enne ei teadnud, sellele sai see vabaduspohmeluses üsna selgeks. Varsti hakatigi paljusid kõnelejaid ja sõnavõtjaid ning nende pooldajaid hüüdma minevikumeesteks, minevikuväeks. Viljasoo kavatses isegi raamatut või perioodilist väljaannet, nimega „Minevik“, sest sellega lootis ta äri teha ja saadud rahaga seda kirjastada, mis määratud tulevikule.
„Minevik on kaup, mis leiab alati ostjaid,“ kinnitas ta, „olevikku küsitakse harva, tulevikku ei tuntagi. Seda tõsiasja ei tea keegi õieti, kui ta pole olnud paargi aastat kirjastaja.“
Ka Indrek oli ujunud või sumanud üldises pohmeluses. Aga kui ta õhtul matuselt koju tuli ja voodi heitis, siis ta tundis, et nüüd tuleb kaua aja tagant hea ja pikk uni. Magava lapse kandmine oli andnud talle tubli sauna sügisesest vilust tuulest ja üdini tikkuvast niiskusest hoolimata. Pealegi tundis ta kogu kehas imelist rahuldust ja mõnu, nagu oleks magav laps oma kehasoojusega temasse immutanud osa omast rahust ja naiivsusest, mis võtab kogu maailma askeldusi, muresid, rõõmusid, õnnetusi ja õnne palju loomulikumalt, kui teevad seda täiskasvanud, kes kipuvad igast sündmusest tegema mingisuguse elu- ja surmaküsimuse.
Järgmisel hommikul Indrek alles magas, kui emand Lohk kolistas juba kohviga ukse taga. Aga Indrek ei tõusnud veel, vaid jäi asemele oma roidunud liikmeid sirutama. Näis, nagu tunneks ta veel praegu eileõhtust mõnusat sooja ja väsimust. „Need olid tõesti kenad matused,“ lausus ta endamisi ja märkas alles nüüd, mis ta öelnud. Ja tasakaaluks oma ebasündsaile sõnule ta püüdis kujutleda kogu seda viletsust ja häda, mida toonud see tapmine. Aga ometi ta ei vabanenud sellest mõnusast heaolust, mis peitus kusagil sügavas, sügavas.
„Kui te pärast aega saate, siis astute ehk meie poole sisse,“ rääkis emand Lohk. „Kristi tahaks nii hirmus hea meelega matustest midagi kuulda. Isa, see ei räägi ju midagi, nohiseb aga oma ette ja ütleb, et
