„Vanem Hildegard, noorem Kunigunde,“ ütles ema.
„Hirmus uhked nimed!“ hüüdis Viljasoo.
„See on mehe tahtmine,“ seletas naine, „sest tema ütles, tütardest peavad saama prelnad ja siis olgu uhked nimed, et poleks teiste prelnade ees häbi.“
„Ja ema nimi?“ päris Viljasoo.
„Marie.“
„Noh, vaadake, Marie, Hildegardi ja Kunigunde eest ärge esiotsa muretsege, küll mina juba toimetan. Mina olen nimelt õnnis vanapoiss, nii et minul pole miskit muret. Ja mina olen iseendale vandunud, et mina omale naist ja lapsi ei muretse. Aga et nüüd on revolutsiooni aeg, siis teen ka mina iseendale revolutsiooni ja võtan omale mured kaela…“
Siinkohal tahtis naine midagi vahele öelda ja ka Indrek katsus tähendada, et igal naljal ja lõõpimisel on omad piirid, kuid Viljasoo kõrgendas häält ning seletas julgesti ja kindlasti edasi:
„Ma ei nõua teilt ju praegu midagi, ma ainult ütlen, mis ma teen, nii et teil poleks vaja nii väga oma laste ulualuse ja kõhuvarju pärast muretseda. See võib ju minust olla väga rumal, aga minul tuli äkki see mõte ja mina tahan ta teostada. Iseasi kui te just mul ära keelate, siis muidugi ei või ma midagi parata…“
„Mis nüüd sellest keelata või,“ lausus naine nagu sõnu otsides, „aga see on kõik nii hirmus imelik, et kohe ei tea, mis öelda.“
„Siis ärge öelge midagi, teeme ainult. Aga minul juba nahk liimendab seljas, kas teie ise veel sugugi jäksate oma Hildegarti kanda?“ Nende sõnadega pöördus Viljasoo lapsega ema poole. Ka Indrek peatus, et teistest mitte eralduda.
„Andke see vänts siia,“ ütles ema. „Magades teine ju vedel nagu soolikas, see teebki raskeks. Ei tea, mis selle teise mehe särk seljas ütleb?“
„Tema eest ärge muretsege,“ seletas Viljasoo, „tema on ju palju noorem kui mina ja jäksi küll.“
Indrekul aga polnud meeldegi tulnud tähele panna, mis särk tal seljas ütleb, sest kogu asi oli muutunud pi-
